Kanakull häälitseb heledalt "hii-hii-hii..." või kilkavalt üksikhüüdena kõlavalt "kiak". Kanakull on levinud Euraasia ja Põhja-Ameerika metsastel ja avamaastikel. Ka Madagaskaril on see liik levinud. Ladinas on ta väheneva arvukusega ent siiski veel üldlevinud haudelind. Elab suuremates metsades, eelistades kuuse-segametsi. Saagijahile läheb sageli ka avamaastikele. Kanakull ei toitu ainult kanadest, nagu seda nime järgi arvata võiks. Kanakulli saagiks langevad harilikult pisinärilised, väiksemad linnud ja üldse kõik, kellest jõud üle käib. Pesa ehitab kanakull enamasti kuuse, harvem männi, kase või haava otsa. Kurnas on tavaliselt 3...4, harva 2 või 5 muna ja see on täis mai esimesel poolel. Pojad lennuvõimestuvad juuli esimesel poolel. Meie kanakullid harilikult talve saabudes minema ei rända ning see on veel üheks tõendiks selle kohta, et kana on tema menüüs vaid harvaesinev hõrgutis - talvel ju kanu õues ei kohta.
e ma s te ots ingul pikki va he ma id · P oja d:Kaaluvad sündides450 900grammi ning on rotisuurused. · P oja d:Nad sünnivad ilma karvateta,pimedate ja kurtidena. Eluviis · Harjumispärane eluviis: Elavad eraldi. · Toitumine:Hülged,loomakorjused,taimestik · Eluea pikkus:25 30aastat,vangistuses(loomaaias)kuni45 aastat. Toitumine · Jääkarud toituvad · Surnud vaalalisi ja morski põhiliselt hüljestest. · Pisinärilised, · Nad peavad jahti · polaarrebased, täiskasvanud pardid hahad jääaukude juures, kus ning nende munad marju, hülged käivad õhku · seeni, hingamas või hiilivad · samblikke, jääl lebavate isendite · rohtu, juurde. · oblikaid jms. · Jääkarud tapavad hülge ainsa käpalöögiga. Tänan vaatamast !
Eluviis Jääkarud toituvad põhiliselt hüljestest. Nad peavad jahti jääaukude juures, kus hülged käivad õhku hingamas või hiilivad jääl lebavate isendite juurde. Jääkarud tapavad hülge ainsa käpalöögiga. Hilissuvel ja varasügisel patrullivad jääkarud kaldal, otsides surnud vaalasi ja morski. Ühe loomakorjuse juurde võib koguneda 10 kuni 20 karu. Suvel, kui ligipääsetavateks osutavad suuremad piirkonnad, muutub jääkarude toidulaud palju mitmekesisemaks. Pisinärilised, polaarrebased, täiskasvanud pardid ja hahad ning nende munad on siis karude toiduahela oluliseks täienduseks. Jääkarud söövad nage ka nende sugulased taimetoitu, näiteks marju, seeni, samblikke, rohtu, oblikaid jms. Minu esimene kokku puude jääkaruga Kunagi ammu kui ma väikene umbes viie aastane olin käisime vennal Tallinnas sõjaväes külas, me läksime, siis ka loomaaeda. Ma olin seal, siis esimest korda. Kui ma jääkaru nägin oli ta ta kohe mu lemmik loom
Arvukuselt on Lõuna-Eestis tuhkurid rohkem ja Põhja-Eestis vähem. Tuhkur on üks parimaid mullakaevajaid. Välimus Tuhkur on pruun . Tema kaela küljed, rind, kõri ja käpad on tumedama värvusedga. Saba on üleni tumepruun.Täiskasvanud emasloom kaalub kuni 0,7 kg, isasloom kuni 1,7 kg, keskmine pikkus koos sabaga (13 cm) on umbes 51 cm ning Toitumine ja eluiga Tuhkrur toitub loomadest, millest jõud üle käib. Tema põhiliseks saagiks on jänesed, pisinärilised ja linnud. Süüakse ka kahepaikseid, raipeid ning linnumune. Tuhkrud on osavad kütid.Tuhkrud elavad 5 -8 aastat. Paljunemine Jooksuaeg on tuhkrul märtsi või aprillis. Sigitakse kord aastas. Emaste ja isaste vahel toimuvad verised võitlused, mille tulemusena sünnivad 40 päeva pärast pesakond, kus on 4-6 poega. Pojad toituvad emapiimast neli nädalat. Nägijaks muutuvad pojad üheksa kuuselt. Täisealiseks saavad ühe aastaselt. Vaenlased
Toitumine ja jahipidamine Jääkarud toituvad põhiliselt hüljestest. Nad peavad jahti jääaukude juures,kus hülged käivad õhku hingamas või hiilivad jääl lebavate isendite juurde. Jääkarud tapavad hülge ainsa käpalöögiga. Hilissuvel ja varasügisel patrullivad jääkarud kaldal, otsides surnud vaalalisi ja morski. Ühe loomakorjuse juurde võib koguneda 10 kuni 20 karu. Suvel, kui ligipääsvateks osutuvad suuremad piirkonnad, muutub jääkarude toidulaud palju mitmekesisemaks. Pisinärilised, polaarrebased, täiskasvanud pardid ja hahad ning nende munad on siis karude toiduahela oluliseks täienduseks. Jääkarud söövad - nagu ka nende sugulased - taimetoitu, näiteks marju, seeni, samblikke, rohtu, oblikaid jms. Paljunemine Jääkarude paaritumisaeg langeb varasuvesse, peamiselt aprillikuusse. Sel ajal läbivad isased emaste otsingul pikki vahemaid. Emased hoolitsevad järglaste eest vähemalt kaks aastat ning selle aja jooksul nad tiineks ei jää
teeb oma valiku ja jätab ellu vaid tugevamad. Toidulaud Ameerika naarits on suurepärane ujuja ja sukelduja. Mingi toidulaua moodustavad talvel põhiliselt veeloomad: konnad, kalad, limused. Raskused tekivad aga käredate talvedega, mil veekogud külmuvad kinni. Selleks ajaks otsitakse kiirema vooluga veekogusid, mis ei ole jõudnud kinni külmuda. Suvel maitseb hää ka veel abitud linnupojad ja pisinärilised. Huvitav on see, et kärplased on suutelised murdma ka endast suuremaid loomi. Juhul, kui toidupuudust ei ole, varutakse toitu raskemateks aegadeks. Vaenlased Mingi vaenlasteks võib pidada suuremaid kiskjaid ja röövlinde: rebaseid, hunte, kakke. Suurel hulgal vähendab aga minkide arvukust halb veekvaliteet - halva nähtavusega vees ei näe mingid jahtida ning paljud neist surevad, kui ei suudeta uut territooriumi hõivata. Konkurentsi pakuvad mingile ka saarmad
toitumiseks peatunud. Taimtoidulised on peatunud, et näksida rohukõrsi või noori võrseid, kiskjat aga tuleb mõnikord pikalt jälitada, et tabada paik, kus ta on saagi kätte saanud. Lumel on hästi näha, kuidas näiteks rebane on uurinud rohupuhmaste aluseid või hiireurge. Puittaimedel leiduvad toitumisjäljed on sageli põdra poolt jäetud. Enamik loomi üritab söömise ajal hoiduda varjulisse kohta. Pisinärilised on seega sunnitud vedama oma toidu mõne rohututi varju, käigusuule või mõnda muusse varjulisse kohta. Suuremad loomad ja kiskjad aga toituvad lagedamates paikades, kuna neil ei ole midagi karta. Ka teravale nägemisele lootvad loomad nagu oravad või röövlinnud võivad vaenlast enneaegu märgata. Mis tahes toitumiskoha hoolikas vaatlemine annab loomade kohta alati huvitavat infot. Talvel moodustavad eelkõige noorte puude ja põõsaste pungad, koor ja oksad olulise osa
mustmuldadeks. Kõrge viljakusega mullad sobivad kultuurtaimede kasvatamiseks ja seetõttu on enamik preeriatest põllustatud. Siin kasvatatakse nisu, maisi, päevalille jt. söödakultuure. Preeria Loomad Põhja-Ameerika looduskaitsealadel ehk reservaatides on säilinud preeria põlisasukad ameerika piisonid, koiotid ehk preeriahundid, rohtlahaukurid, punahirved. Tavalised on veel ka pisemad loomad nagu jänesed, skungid, kärbid, tuhkrud ning maad uuristavad pisinärilised. Veekogude läheduses elavad koprad, ondatrad ning kukkuropossumid. Preeriate loomastik on üsna liigivaene, kuid selle eest on ühest liigist jällegi väga palju loomi. Suurem osa neist on pisiimetajad ja närilised, kes elavad urgudes. Leidub väga palju roomajaid. Koiott on koera perekonda kuuluv kiskjaline. Koiotti leidub Põhja-ja Kesk Ameerikas. Koiotil eristatakse 19 erinevat liiki. Piisoni eeskeha - Kõrge küüruga turi ja suur habemega pea. Piisoni tagakeha on suhteliselt sale
jääl lebavate isendite juurde. Jääkarud tapavad hülged ühe käpalöögiga. Selline käpalöök on ka inimesele surmav. Jääkaru kasutab oma küüniseid saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks. Suve lõpul ja sügise algul otsivad jääkarud kaldailt surnud vaalalisi ja morski. Ühe surnud looma ümber võib koguneda 10-20 karu. Suvel muutub karude toidulaud mitmekesisemaks, sest siis saab pääseda ligi sinna, kuhu varem ei saanud. Pisinärilised, polaarrebased, täiskasvanud pardid ja haned ning nende munad on siis karude toiduahela oluliseks täienduseks. Jääkarud söövad peale teiste loomade veel ka taimetoitu nagu ka nende sugulased. Näiteks marju, seeni, samblikke, rohtu, oblikaid jne. Harjumused Jääkarud veedavad suure osa aastast rüsijää ja lahvanduste piirkonnas. Kõige rohkem meeldib neile viibida lahvanduspiirkonnas, sest seal on peale jää veel ka avavett ja maapinda. Nad on harilikult aktiivsed kogu aasta
Pilt nr 1 http://files.ene.test.finestmedia.ee/VE/Mink.jpg. Toitumine Ameerika naarits on suurepärane ujuja ja sukelduja. Mingi toidulaua moodustavad talvel põhiliselt veeloomad: konnad, kalad, limused. Raskused tekivad aga käredate talvedega, mil veekogud külmuvad kinni. Selleks ajaks otsitakse kiirema vooluga veekogusid, mis ei ole jõudnud kinni külmuda. Suvel maitseb hää ka veel abitud linnupojad ja pisinärilised. Huvitav on see, et kärplased on suutelised murdma ka endast suuremaid loomi. Juhul, kui toidupuudust ei ole, varutakse toitu raskemateks aegadeks. Pilt nr 2 http://www.loodusajakiri.ee/uudistaja/20130612/51%20mink.JPG Elupaigad Elupaik. Mingid elavad igasuguste veekogude kallastel ja ka meres. Urud on neil üldjuhul rajatud kaldale. Pesana kasutavad looduslikke õõnsusi. Pesakohaks sobib väga hästi näiteks puujuurte vaheline pelgupaik.
Amazonase vesiroos lehe ümbermõõt ulatub 2 meetrini ja se jõuab kanda isegi väikest last , ta õied on on poole meetrise läbilõikega ja avanevad vaod öösiti. L-A Kakaopuu kakaopuuviljast tehakse kakaopulbrit ja võid, L-A . Hiidbambus see bambuse liik kasvab tavaliselt jaava saarel ja malaka poolsaarel , taiseärasuseks on se et ta suudab kasvada 40 m kõrguseks Anakonda see on maailma suurim ussiliik, tema toiduks on ni pisinärilised kui ka suured imetajad , ta pikkus võib ulatuda 10 meetrini. Aara suuremat sorti papagoilinnud kes on võimelised rääkima, elab L-A, indiaanlased kasutavad nende värvilisi sulgi Gorilla - gorillade dna on kuni 99% identne inimese omaga, nad võivad kasvada kuni 180cm. Aafrikas Ahvileivapuu üks jämeidamaid puusi, kuna sisaldab rohkesti vedeliku, siis kuivadel päevadel saadav elevandid seal vedelikku Purpur-hiidhirss võib kasvada kuni 5 m
2. Toitumine Jääkarud toituvad põhiliselt hüljestest. Nad peavad jahti jääaukude juures, kus hülged käivad õhku hingamas või hiilivad jääl lebavate isendite juurde. Jääkarud tapavad hülge ainsa käpalöögiga. Hilissuvel ja varasügisel patrullivad jääkarud kaldal, otsides surnud vaalalisi ja morski. Ühe loomakorjuse juurde võib koguneda 10 kuni 20 karu. Suvel, kui ligipääsvateks osutuvad suuremad piirkonnad, muutub jääkarude toidulaud palju mitmekesisemaks. Pisinärilised, polaarrebased, täiskasvanud pardid ja hahad ning nende munad on siis karude toiduahela oluliseks täienduseks. Jääkarud söövad – nagu ka nende sugulased – taimetoitu, näiteks marju, seeni, samblikke, rohtu, oblikaid jms. (1) Maismaalooma jahtimisel kasutavad jääkarud taimestiku ja tuule varju, et saagile võimalikult lähedale saada. (2) 3 3. Välimus
Muneb aprilli keskpaigas ja pesas on kuni 15 muna. Ohustatus ja kaitse: Kuulub looduskaitse alla, III kategooriase. Kanakull Levik: Levinud on Euraasia ja Põhja-Ameerika metsades ja avamaastikes. Ka Madagaskaril. Eestis ühtlaselt levinud harilik haudelind. Toitumine: Kanakull on tüüpiline röövlind, kelle saagiks langevad pisinärilised ja väiksemad linnud. Pesitsemine: Pesitsema hakkab hiliskevadel, pesa ehitab enamasti kuuse, harvem männi, kase või haava otsa. Mai alguses on kurnas 3...4 muna, harva 2 või 5. Ohustatus ja kaitse: Kuulub looduskaitsealuste liikide II kategooriasse. Metskurvits
Kui jahusaagid on head, siis söövad nad ainult rasva ja jätavad ülejäänud korjuse raipesööjatale, kaasaarvatud arktika rebastele, ronkadele ja noorematele karudele. Mõnikord tapavad ja söövad jääkarud morskasid ja vaalasid. Kui leitakse kaldale uhutud korjus, võib selle ümber koguneda 10 kuni 20 karu. Neid on nähtud jahtimas põhjapõtru. Suvel, kui ligipääsvateks osutuvad suuremad piirkonnad, muutub jääkarude toidulaud palju mitmekesisemaks. Pisinärilised, polaarrebased, täiskasvanud pardid ja hahad ning nende munad on siis karude toiduahela oluliseks täienduseks. Jääkarud söövad - nagu ka nende sugulased - taimetoitu, näiteks marju, seeni, samblikke, rohtu, oblikaid jms. 5 Eluviis Täiskasvanud jääkarud elavad üldiselt üksinda ning nad ei ole territoriaalsed. Kokku kogunevad nad enne jääle minemist. Üheskoos oodatakse kuni jää on piisavalt paks, et
.. Leitud kultuurkõrreliste õietolmuteri Leitud proovidest rukkiõietolmu, ei kasvatatud põldudel, pigem umbrohuna. Taani võinade ühendus jäi nõrgemaks Rikkalikud heeringa ja hüljeste luujäänused on sellest ajast? Subatlantiline kliimaperiood Kuusk saaavutas Eestis oma teise maksimumi. Peamised kask, mänd ja lepad. Pehmem merelisem kliima ja avamaastike laienemine I aastatuhandest pärinevad vanimad vikatileiud Uue kultiveeritud liigina kasut kanepit Kohanesid pisinärilised Suureneb tulnukate ja kultuurist metsistvate taimede osakakaal 700-800 a tagasi sagenesid eriti külmad talved Külmad ja lumerohkem talved 19. Saj keskpaigas muutus kliima jälle pehmemaks Elustiku mimekesisuse suurenemisel võib eristada kolme märgatavat liigirikuuse tõusu perioodi: 1. Arktilisel kliimaperioodil- maismaa koloniseerminine 2. Atlnatikumi algus- kliima soojemaks ja niiskemaks 3. Subboreaali keskosa- karjakastvatus ja põllundus Muutused viimastel sajanditel
loodusmassiivides. Kanakull (Accipiter gentilis) Kanakulli peetakse maarahva kõige vihatumaks linnuks. Ta on umbes ronga suurune lind, kelle kehapikkus on 50-60 cm, millele lisandub veel 30-80cm tiivapikkust. Kanakulli kehakaaluks on 700-1500g ning emane on isasest tunduvalt suurem. Linnu keha alumine pool hele või kreemjas koos tumedate ristvöötide või- triipudega. Ta keha ülemine pool on pruunikashallide või helepruunide sulgedega. Kanakulli saagiks langevad pisinärilised ja väiksemad linnud. Ta on levinud Euraasia ja Põhja- Ameerika avamaastikel ning metsades. Kanakulli on nähtud ka Madagaskaril. Ta elab suuremates metsades, millest eelistab kuuse-segametsi. Kanakull ehitab oma pesa enamasti kuuse otsa, kuid harvemini kase, männi või haava otsa. Mai alguseks on seal tavaliselt 3-4 muna, kuid harvemini 2 või 5 muna. Kanakull on Eestis kõikjal levinud. Kokku on arvatakse neid siin pesitsevat 500- 1000 paari.
Turja kõrgus: 0,50,8 m Saba pikkus: 0,60,9 m Kaal: 40120 kg Suguküpsus: 2,53 a. Innaaeg: Kevad Tiinus: 90120 päeva Poegade: 26 Eluviis: Erak Toitumine: Imetajad Eluiga: 12 aastat Luitekass Ladina k. nimi: Felis margarita Keha pikkus: 0,430,55 m Saba pikkus: 0,230,30 m Kaal: 1,53,4 kg Suguküpsus: 1 a. Innaaeg: Märtsisaprill Tiinuse kestus: 6366 päeva Poegade arv: 25 Eluviis: Ööloom Toitumine: Pisinärilised Häälitsused: Nurrumine Eluiga: 8 aastat Lõvi Ladina k. nimi: Panthera leo Keha pikkus: 2,5 m Saba pikkus: 0,9 m Turja kõrgus: 1,2 m Kaal: 125250 kg Suguküpsus: 2 a. Innaaeg: Aastaringselt Tiinuse kestus: 105120 päeva Poegade arv: 25 Eluviis: Perekondlik Toitumine: Antiloobid, sebrad jms Häälitsused: Möirgamine Eluiga: 15 aastat Metskass Ladina k. nimi: Felis silvestris
Kultuur Kultuuris räägitakse rebase kavalusest, mida ta kasutab lindude, kanade püüdmiseks ning täbaratest olukordadest pääsemiseks. Keskajal levisid muinasjutud rebasest, kes oma kavalusega tugevate loomade üle võidutesb. Hiinas jutustatakse libarebasest nagu Eestis libahundist. Eestis nimetatakse rebast reinuvaderiks, kanavargaks, Iseloom Toitumine Rebane on kõige sööja, toit sõltub oludest. Tema põhitoidu moodustvad pisinärilised, jäneselised ,tigusid, vihmausse ja putukaid ning puuvilju, marju, rohtu ja pähkleid. Menüüse kuuluvad ka lindude munad. Selgroogseid sööb rebane peamiselt talvel,kui muud totu pole saada. Näljaga sööb ta ka raibet. Paljunemine Rebane poegi kord aastas. Suurem osa aastas veedavad isas - ja emasloom eraldi, ühinedes vaid innaajaks ning 3-4 kuuks, mil nad poegade eest hoolitsevad. Rebased sigivad talvel. Kuna eluiga vabaduses jääb lühikeseks, poegivad emased elujooksul vaid 2-
vihma ning rohu tärkamist lahkuvad loomad aga veeäärest ja hajuvad üksikult või karjakaupa lagendikele. Siis toovad nad ilmale ka oma pojad, kes leiavad värskelt tärganud rohu näol küllaldaselt toitu. Savannis elab lennuvõimetu, kiirelt joosta oskav jaanalind, veekogude ääres leidub ka flamingosi, parte, hanesid, kurgi ning luiki. Lõuna-Ameerika savannides leidub suuri rohusööjaid loomi vähem, kui aafrikas. Seal on levinumateks hirved, metssead, vööloomad ja paljud pisinärilised. Kiskjatest kohtab puumasi ning jaaguare. Lindudest esineb aga jaanalindu meenutav nandu. Savannides elavad ka termiidid, kes on prussakate sugulased. Nad toituvad puidust ja orgaanilistest jäänustest. Oma mitme meetri kõrgused koonusekujulised pesakuhilad ehitavad nad seeditud toidu ja pinnase segust. 3.1 KAELKIRJAK Kaelkirjak on kõige iseloomulikum savanni loom. Ta on peaaegu 6 meetrit kõrge, kaalub kuni 750 kilogrammi ja võib elada isegi 30-aastaseks
kultuurmaastikult. Suurema osa oma saagist püüab ta maa pealt, kuid võib ka saaki õhust haarata. Kotkal on täiuslik nägemine ning kaljukotkas on võimeline lendama kiirusel 150 km tunnis ja need omadused kombineeritult võimaldavad tal saaki kauge vahemaa tagant kinni püüda. Kaljukotka põhiliseks toituks on pisiimetajad, eelkõige jänesed, harvem väikekiskjad, pisinärilised, kährikud. Mõni paar spetsialiseerub kindlale saakobjektile, nagu näiteks metsnugis ja siil. Näljane kotkas võib rünnata ka kitsi, kuid tema saagiks langevad enamasti vaid nõrgad loomad. Menüüs on lindudest kõige rohkem kanalisi, kurvitsalisi, eri liiki parte, vahel sookurg. Talviti saab kaljukotkast "raisakotkas", kuna saakloomade valiku vähesuse tõttu on oluliseks toiduallikaks korjused, mida jagatakse ronkade ja merikotkastega. Levik ja Arvukus
Lennul on näha hele või kreemikas tumedate ristvöötide või -triipudega keha alapool. Ülapoole on suled pruunikashallid või helepruuni värvusega. Kanakulli saba on küllaltki pikk ja sõudelennul kitsalt koos, keerlemisel aga lehvikjalt laienenud. Tiivad on laiad ja suhteliselt ümarad. Kanakulli lend on kiire ja sööstev, paigallendu ei tee kunagi. Saagijahile läheb sageli ka avamaastikele. Kanakulli saagiks langevad harilikult pisinärilised, väiksemad linnud ja üldse kõik, kellest jõud üle käib. Pesa ehitab kanakull enamasti kuuse, harvem männi, kase või haava otsa. Kurnas on tavaliselt 3...4, harva 2 või 5 muna ja see on täis mai esimesel poolel. Kuuse-käbilinnu omapäraks on tüse nokk, mille otsad teineteisest ristamisi üle ulatuvad. Lind ise on varblasest veidi suurem. Isalind on põhiliselt punane, emalind kollakasroheline. Jalad on kuuse-käbilinnul sageli tugevasti korpas
valged. Kärp on suurem kui nirk, kuid üksikisenditel looduses on suuruse alusel tihti raske vahet teha. Heaks tunnuseks on saba värvus: nirgil on see vastavuses suve- ja talvekarva värvusega, kuid kärbi saba on alati (nii suvel kui ka talvel) musta otsaga. Üksikeluviisiga, valdavalt öise aktiivsusega loomad. Head ronijad ja urgudes-käikudes liikujad (kütivad niiviisi närilisi kärpi on isegi kodustatud näriliste tõrjeks kodudes. Toiduks ongi peamiselt pisinärilised, kuid söövad ka linde, nende mune ja poegi, putukaid, limuseid, võimalusel ka suuremaid loomi (jänesepoegi). Toiduküllusel koguvad varusid. Kärp (Mustela erminea) Pesakonnad sünnivad mõlemal liigil aprillis-mais, kuid paaritusajad on erinevad: nirgil on see märtsis, ning saagirohke aasta korral võib nirgil olla kaks pesakonda. Kärbil on jooksuaeg mais-juunis. Seega esineb kärbil munaraku arengus latentne periood, mis kestab 10-13 kuud. Emased saavad suguküpseks enne 5
Karu sööb väga palju sipelgaid. Karu sööb ka põdravasikaid. Karu jooksuaeg on mai lõpus/juunis. Karu kodupiirkond 60 ruutkilomeetrit. Karu ei pea inimestest lugu ja selleks on vaja teda küttida, et ta inimestest eemale hoiaks. Karu rünnakuid Eestis kuus. Sügisel tugev instinkt poegi hoida. Koerlased. Hunt. Kõige suurem hundi arvukus Eestis mis loetud on 1000 ja kõige väiksem 4. Hundi saak: põder, metssiga, metskits. Eelistatud toit on metssiga. Suvel on hundi toidust kuni 20% pisinärilised. 4-7 loodet. Kährik. Kaalub 6 kilo. Sööb väga palju taimset toitu. Pisinäriliste peal. Kährik on tuntud sellepoolest, et tal on üks suuremaid peaskondi imetajatest. Tal võib olla kuni 18 poega pesas. Haigustest esineb kärntõbi ja trihhinelloos. Rebane. Poegi pesas 6. Rebasel palju parasiite. Sitaga ei maksa kokku puutuda. Kaslased. Ilves. Ilveseid on 4 liiki: punailves, kanada ilves, iberia ilves, euroopa ilves. Meil euroopa ilves
Katkupõhjustajad paljunevad kiiresti inimese veres ning lagundavad inimese vererakke. Selle tagajärjel tekivad mustad villid nahal. Eestis oli viimane katkuepideemia 17101712 PUUGID Puugid võivad levitada nii puukentsefaliiti kui ka puukborrelioosi. Puukentsefaliidi vastu on võimalik end kaitsta kaitsesüstimisega, puukborrelioosi vastu aga vaktsiini pole. Nii puukentsefaliit kui ka puukborrelioos on looduskoldelised haigused ning nende haigustekitajate loodusperemeesteks on linnud, pisinärilised ja ka suuremad imetajad. Haigustekitajad ringlevad loodusperemeeste vahel puukide vahendusel. Sellest tuleneb ka haiguse erisugune ilmnemine piirkonniti ja sesoonselt. PUUGID - BORRELIOOS Borrelioos on haigus, mille eest tuleb eriti hoolikalt hoiduda suvel metsas käies. Selle haiguse põhjustajad levivad puukide vahendusel. Kui borrelioosipõhjustajat kandev puuk imeb inimeselt verd, siis satub haigusetekitaja inimese vereringesse.
Lülidena kasvavaid kaktusi, nagu viigikaktused, on lihtne paljundada või uuendada, lõigates ära ühe lüli. Sammasjalt kasvavate kaktuste puhul tuleb ära lõigata kaktuse tüve ülemisest osast umbes viie sentimeetri pikkune jupp. [3. Internet] 5. KAHJURID JA HAIGUSED, NENDE TÕRJE Terve välispinnaga taimele pole bakterid ja hallitus ohtlikud. Aga võib juhtuda, et taim kukub maha, või hoopiski kukub midagi taimele peale. Vahel teevad taimedele liiga pisinärilised ja linnud. Reeglina nad ei söö taimi, kuid hammustatud kohad võivad kergesti mädanema minna. Sellisel juhul tuleb kahjustatud koht terava noaga terve koeni välja lõigata ning lõikekoht pulbrilise väävli või söega üle puistata - nii paranevad haavad kiiremini. Mitmeharulisel või põõsastunud taimel on mõistlik eemaldada kogu haru või kahjustatud osa - parem kaotada osa taimest, kui kogu taim. Hiljem tuleb jälgida, et kahjustunud kohale ei satuks vett ega mulda
LEHTMETSAMULLAD pole nii happelised pole E horisonti pruuni värvi Eestis vähem, sest jääaja tõttu mullateke noorem- levivad Kesk. Euroopas MUSTMULLAD: A- tüse huumusehorisont, B- sisseuhtehorisont C- lähtekivim TEKKETINGIMUSED · tasakaalustatud veereziim (sademete hulk võrdne auramisega) · piisav mullaelustik, rohttaimed · intensiivne mullasegamine ( mullaelustik, pisinärilised) · orgaaniline aine laguneb niiskuseperioodil, suvel kuivaperioodil lakkab lagubemisprotsess ja tekib huumus KAMARDUMINE- protsess, kus maapinna lähedale tekib huumusehorisont, toimub keemiliste elementide rikastel lähtekivimitel ja piirkondades, kus kasvavad rohttaimed 18. teab mullaviljakuse vähenemist ja mulla hävimist põhjustavaid tegureid ja oskab tuua näiteid mulla kaitsmise võimalustest; MULDADE HÄVIMISE PEAMISED PÕHJUSED: 1. vee- erosioon ( 56%) 2
Jääkarud toituvad põhiliselt hüljestest. Nad peavad jahti jääaukude juures,kus hülged käivad õhku hingamas või hiilivad jääl lebavate isendite juurde. Jääkarud tapavad hülge ainsa käpalöögiga. Hilissuvel ja varasügisel patrullivad jääkarud kaldal, otsides surnud vaalalisi ja morski. Ühe loomakorjuse juurde võib koguneda 10 kuni 20 karu. Suvel, kui ligipääsvateks osutuvad suuremad piirkonnad, muutub jääkarude toidulaud palju mitmekesisemaks. Pisinärilised, polaarrebased, täiskasvanud pardid ja hahad ning nende munad on siis karude toiduahela oluliseks täienduseks. Jääkarud söövad - nagu ka nende sugulased - taimetoitu, näiteks marju, seeni, samblikke, rohtu, oblikaid jms. Sinivaal Sinivaal (Balaenoptera musculus) on vaguvaallaste sugukonda sinivaala perekonda kuuluv vaal, suurim kiusvaalaline ja suurim kunagi Maal elanud imetaja.Mõnede väidete kohaselt on sinivaal suurim kunagi maakeral elanud loom
Herbivoorid Mikrobiaalne seede Vee ja toitainete imendumise lõpetamine Rooja moodustumine Soolenõret ei moodustu, ainsaks sekreediks lima Süsivesikute käärimise tulemusena lenduvad rasvhapped, piimhape K ja B vitamiinide süntees bakterite poolt Valkude roiskumise tulemusena mürgised ühendid Hobune ja siga: tselluloosi käärimine 40-50%, hobusel valguseede 39%, seal 3%; ulatuslik veemasside liikumine Koprofaagia: küülik, pisinärilised Pärasool: Pärasoole väljavenimine stimuleerib defekatsiooni (pärasoole silelihaste ja alakõhu lihaste kontraktsioon) Tahtlik kontroll: spinaalrefleksi pidurdamine ja välimise sfinktri kontraktsioon 23. Diarröa: põhjused ja tagajärjed. Epiteelirakkude absorptsioonivõime alanenud viirus, bakter, protozoa Vee sekretsioon soolevalendikku suurenenud bakteriaalsed enterotoksiinid, n. E.Coli Infektsioosne diarröa: definitsioonid
Pesitsemiseks sobib ka spetsiaalmõõtmetega pesakast. Värbkaku territooriumihüüdu - lühikest, seeriana korratavat vilet "kjüüp", võib kõige sagedamini kuulda aprilliõhtutel, vahetult enne ja pärast päikeseloojangut. Munema asuvad värbkakud tavaliselt aprilli keskpaiku. Kurnas võib olla kuni 10 (keskmiselt 7) valget muna. Haudumiseks kulub ligikaudu üks kuu ning umbes kuu vanustena on pojad lennuvõimelised. Värbkaku toiduks on pisinärilised ja väikelinnud. Sügisel ja talvel kogub toiduvarusid - närilisi ja värvulisi puuõõnsustesse ja pesakastidesse. Lumerikastel talvedel aitavad toidulaod värbkakkudel raskemad ajad üle elada. 6 Habekakk Habekakk on suur kakuline. Meie suurima kakulise - kassikakuga - võrreldes jääb ta viimasele alla kõige enam vaid kolmandiku võrra
pööningul. Poegade kasvatamiseks vooderdab uru sulgedega, karvadega, sablaga jne. Väga liikuv loom. Vaenlaseks on rebane, suured röövlinnud, koerad. NAARITS (Mustela lutreola) - keha ja saba ühtlased tumepruunid, saba tömp. Ala- ja ülamokk on valged, vahel ka rinnal valge täpp. Ujulestad tagajalgadel paremini arenenud kui eesjalgadel. Toiduks on enamjaolt kalad, konnad, vähid, veeputukad, limused, linnud, pisinärilised. Toiduküllusel soetab varusid. Tiinus 73 päeva, poegi 4-5, sünnivad kaldaurus asuvasse pessa. Pojad pimedad, toituvad emapiimast kuu aega. Sügisel iseseisvuvad. Naarits on põhiliselt öise aktiivsusega, üksikeluviisiga poolveelised loomad. Peale pesitsusuru võib tal olla ka teisi ajutisi peidikuid. Suurimad vaenlased on toidukonkurendid - saarmas, mink, kärplased. MINK (Mustela vison) - ainult alamokk on valge, rinnal võib olla valgeid laike
Kunagi ei lasku puudele. Ränne Talvitab Põhja-Aafrikas. Kevadel saabub aprilli algul, erandjuhtudel juba veebruari lõpul. Äralend algab augusti teisel poolel, aga peamiselt langeb oktoobri esimesele poolele. Läbiränne kestab oktoobri lõpuni. Lendavad kiilrivis (kolmnurgas), suurel kõrgusel (ka üle 4000 m), valjult kluugutades, kitsal rindel, pärituulega. Toitumine Peamiselt taimne: marjad (eriti jõhvikad), seemned, rohukõrred, oras. Harvem loomne: putukad, limused, konnad, maod, pisinärilised. Pesitsemine Kuivematel soolaikudel, mille ümber on lage ala. Ei ole osav ehitaja. Tihti vooderdab pinnalohu kuivade liblede kihiga või kogub enne aluseks väikese oksa- või pilliroohunniku. Pesapaigatruu. Harilikult kaks 150...200 g kaaluvat muna. Need on punakaspruunid, mõnikord rohekaspruunid roostevärvi laikudega. Haub 29...30 päeva, peamiselt emalind. Looduskaitse alune liik. 3Kiivitaja Vanellus vanellus
Välimus: 50-90 cm, kaal 4- 10 kg. Punarebane on pika saleda keha, suhteliselt lühikeste jalgade ja koheva sabaga koerlane. Karvastiku värvus on rebasel väga varieeruv, kuid enamasti ikka punaka varjundiga (harva on leitud pruunjas-albinootilisi isendeid), kõhupoolt valge v hall. Koonu küljed, alalõug ja lõuaalune on valged. Levik: Põhja-Aafrikas, Põhja-Ameerikas ja peaaegu kogu Euraasias, v.a. Indo-Hiina. Arvukus Eestis: Toitumine: Rebase peamise toidu moodustavad pisinärilised, jänesed ja nende pojad, linnud. Sageli sööb mardikaid ja teisi putukaid, võimalusel kahepaikseid ja raibet. Sigimine: Jooksuaeg on veebruaris, tiinus kestab ca 2 kuud ning pojad (4-5)sünnivad aprillis. Pesakonda ähvardava ohu puhul tassivad vanaloomad kutsikad teise urgu. Pojad iseseisvuvad sügisel ning suguküpsuse saavutavad nad aastavanuselt. Probleemid: üks suuremaid marutõve edasikandjaid. Lubatud jahiviisid ja aeg:
Kagu-Eestis ja Saaremaal: veis, siga, kits ja lammas. Püsipõllud kinnitavad teravilja kasutamist. Rukki õietolm (algul umbrohi, hiljem põllukultuur). Leitud luud: hobune, siga, metssiga. o Subatlantikum Pehme mereline kliima, avamaastike laienemine. Kuuse kõrgaeg. Taigale iseloomulike loomade sisseränne. Ilves, karu põder. Kultiveeritud liigina kasvatati kanepit. Kohanesid soojalembelised pisinärilised metshiir, kaelushiir, leethiir. Subatlantikumi nooremas eas omandas taimestik kaasaegse ilme. Esimesed kirjalikud andmed floora liigilisest koosseisust pärinevad 18. sajandist. Lisanduvad uued soontaimeliigid. Fauna: 700-800 a tagasi sagenesid külmad talved. Külmad ja lumerohked talved, jahipidamine ja huntide suur arvukus viis metssea, hirve ja metskitse arvukuse miinimumini. Eestisse saabus rändrott. 19
riimveeliseks Limneamereks. Rikkalikud heeringa ja hüljeste jäänused. Kagu-Eestis ja Saaremaal: veis, siga, kits ja lammas. Püsipõllud kinnitavad teravilja kasutamist. Rukki õietolm (algul umbrohi, hiljem põllukultuur). Leitud luud: hobune, siga, metssiga. o Subatlantikum Pehme mereline kliima, avamaastike laienemine. Kuuse kõrgaeg. Taigale iseloomulike loomade sisseränne. Ilves, karu põder. Kultiveeritud liigina kasvatati kanepit. Kohanesid soojalembelised pisinärilised – metshiir, kaelushiir, leethiir. Subatlantikumi nooremas eas omandas taimestik kaasaegse ilme. Esimesed kirjalikud andmed floora liigilisest koosseisust pärinevad 18. sajandist. Lisanduvad uued soontaimeliigid. Fauna: 700-800 a tagasi sagenesid külmad talved. Külmad ja lumerohked talved, jahipidamine ja huntide suur arvukus viis metssea, hirve ja metskitse arvukuse miinimumini. Eestisse saabus rändrott. 19. saj keskpaigast muutus kliima pehmemaks – suurenesid põdra ja
saare-,tamme-, kadaka-, kase- jt. võrsetest. Metskits kahjustab metsapuid, toitudes talvel peamiselt noorte puude ja põõsaste võrsetest ja pungadest. Hirv (punahirv) on meie metsades levinud kohati, eelkõige saartel. Võrsete kärpimise ja nii okas- kui lehtpuude tüve koorimisega kahjustab ta puid samuti nagu põder. Eestis on hirve asustustihedus väike ja seni pole ta olulisi metsakahjustusi põhjustanud. Pisinärilised ennekõike uruhiired, aga ka kaelushiir ja leethiir , kelle mõju on eriti oluline lumerohketel talvedel, kahjustavad noori puukesi tüvede juurekaela koorimisega talvel lume all. Jänesed kärbivad vastistutatud puude latvasid, närivad talvel puude koort ja võrseid. Hiire- ja jänesekahjustuste vältimiseks aitab lisaks sügisese taimede ümbert kõrge heina niitmise või tallamise ka vastavate tüvekaitsmete kasutamine. Lahendus probleemile peitub loomade arvukuse reguleerimises
13. Miks ei ole liigid täiuslikult kohastunud? Kirjelda 5 piirangut. Too näiteid. Geneetiline piirang heterosügootide eelise korral on vähemkohased homosügoodid paratamatus. Heterosügoodid toodavad normaalseid ja sirprakulisi rakke (sirprakuline aneemia). Ajaline nihe valiku toime ja vastuse vahel Kesk-Ameerikas on suured puud ja kõvad viljad adapteerunud levitamiseks suurte imetajate poolt, kes on praeguseks väljasurnud. Nüüd asendavad nende tööd pisinärilised, kes sellega hakkama ei saa enamus vilju mädaneb puu all. Arengubioloogiline paljud tunnused ei tekigi, sest nad rikuksid olemasoleva arengumustri. Erandite põhjuseks on mutatsioonid ja üldjuhul on need letaalsed. Kuna esineb pleiotroopia (üks geen mõjutab mitut fenotüübilist tunnust), siis peaks esinema väga paljude geenide koosmutatsioon, mis on äärmiselt ebatõenäoline ja harv juhus. Tetrapoodid läbivad embrüoloogilises arengus 5-varba staadiumi.
kombinatiivsele muutlikkusele, sarvede olemasolu on kohastumus, aga sarved erinevad pikkuse, jämeduse jms poolest; metssea põrsaste triibuline karvkate (triibulaius, vahe jms on erinev). Kohastumused on suhtelised: A.) Üks keskkonnategur võib tingida erinevaid kohastumusstrateegiaid, mis kõik on edukad- nt talvitumine (lindudel ränded levilast kaugele välja ja siirded- liikumine levila lõunapoolsesse osasse; taliuni; varude soetamine- pisinärilised, linnud; paks naha-alune rasvakiht ja karva-vahetus; aktiivne tegevus talvel; B.) Kohastumus, mis on kasulik organismirühmale on kahjulik ühele isendile: ühiselulised putukad; töölised ei osale sigimisprotsessis; mesilase korral jääb astel nahka kinni ja indiviid hukkub, kuid populatsioon ei pruugi. Kanaliste käitumine ohu korral, kui pesa ähvardab oht siis ema teeskelb vigast ja meelitab kiskja eemale. C
annaabi.ee 
