Te ei mõista
kergem...sina ära muretse millegi pärast, elama hakkad vanaemaga ja... (loeb vaikselt
edasi.)
(Marten hakkab hüsteeriliselt nutma ja jookseb lavalt ära.)
Laura: Noh, mis on, loe kõvasti, ma tahan ka nagu teada, mis seal kirjas on..
(Liis jätkab sõnatult lugemist.)
Laura: Kuuled vä? (ärritudes.)
Liis: Appi, Laura, me käitusime selle poisiga väga valesti.. (nutusel häälel) .. see on kiri
tema emalt (paus) enesetapukiri.
(Lava valdab kõrvulukustav vaikus ja sokis tüdrukud istuvad pingiservale...mõne hetke pärast
astub klassi õpetaja, vaatab vaheldumisi Marteni laiali kistud kotti ja nüüd juba nutvaid
tüdrukuid.)
Õpetaja: Lapsekesed, mis juhtus?
(Laura ja Liis tormavad sõnagi lausumata klassist välja...)