Seistes järve ääres
eesti tippteadlane, Tartu Ülikooli rektor, kuid see on pelgalt unistus. Nii kõrgele
jõudmiseks on vaja kõvasti pingutada ja ise aktiivne olla. Ennem tuleks käia ise
ülikooli tee lõpuni, saada kõrge haridus, et peale lõpetamist
Järsku kuulen põõsas sahisemist, kuid see on vaid siil, kes turtsudes minema
jookseb. Mõtteis olin vist päris kaua ja sügavalt, sest tuul oli mulle märkamata
tõusnud. Pea kohale oli kogunenud päris suur pilvekogum. Püsti tõusta enam ei
suuda, järve pimedus hirmutab mind, mind valdab tunne nagu iga hetk kargab veest
välja mõni koletis, igaksjuhuks kontrollin seljatagust, kuid asjata. Tühjus.
Minu jaoks pole siin maailmas enam midagi peale pingi, millel istun, järve ja
iseenda. Kõik muu on musta auku imetud, keegi minuga ei suhtle, vanemad on
surnud. Ühiskonnale olen kui suur häbiplekk. Äkki oleks minu elu suur finis just siin
järves, kõik ajalehed räägiksid minust
annaabi.ee 
