Spektraalanalüüs, spektroskoop ja spektomeeter
Spektrite uurimiseks kasutatakse spektroskoopi (näitab) või spektromeetrit (mõõdab).
Spektroskoop koosneb kolmest osast:
1. kollimaator, mille läätse L1 fookuses asub pilukujuline valgusallikas S, et saada
paralleelseid kiiri prismale;
2. prisma;
3. vaatetoru, mille lääts L2 koondab erinevat värvi omavahel paralleelsed kiired
erinevatesse ekraani punktidesse, kus valge valguse puhul saame pidevspektri. Me ei
märka, et see on lõpmatu arv värvilisi pilukujutisi kõrvuti. Kui aga vaadata
spektroskoobiga hõõguvat gaasi, siis näeme mustal taustal värvilisi jooni, millest
igaüks on pilukujutis.
1859. aastal esitasid Bunsen ja Kirchhoff spektraalanalüüsi meetodi: aine kiirgus on tingitud
elektronide üleminekutest tema aatomites. Iga aine kiirgab talle ainuomast valgust, st prismast
läbilaskmisel saame talle ainuomase spektri. Nagu ei ole kahte ühesugust sõrmejälge, ei ole ka
kahte ühesugust spektrit
annaabi.ee 
