Juhan Liivi luule
Juhan Liivi luule
Sügise päike
Aga üle oru,
sääl kus põllupind,
sügissuve päiksest
hiilgab mäerind.
Külm
Mänd praksateleb külma käes,
kuusk naksub, unes väriseb...
Õhk kristallisid piserdab,
koit idas veripunane...
Lehk põhjast tuleleil on see!
Loom koiduvalgel kisendab!
Hunt, põder, metskits ägavad
ja päiksetõusu ootavad.
Kord-korralt külm, ta plaksatab,
mets härmatises surnuvaik...
Koit idas veripunane...
Pikne
Raske, palav õhk
hingekitsikus ,
väike pilveke eemal
taeva all.
/.../
Äkki raksatab.
Vihma kallatab,
tulekirev välk
läigib metsa pääl.
Järv
Vaikne, peegelsile
järv,
kuis nii ilus oled sa.
Taevasinine su värv,
ühte sulab taevaga!
Mai hommik
Sääl järve pinnal tõusev päike
loitis,
ta peegel säras kuldses värvivoos
ja nagu hingas pehme ohu hoos
mu silm ta pinnal igatsevalt uitis.
...
annaabi.ee 
