M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Ei, ma ei oska tagasi minna. Kõik on segamini,»
«Tom, Tom, oleme kadunud, oleme kadunud! Me ei pääse üldse välja siit koledast
kohast! Oh, miks me lahkusime teiste juurest!»
Becky istus maha ja hakkas nii meeletult nutma, et Tomil tekkis kõhutav mõte, et ta
sureb või kaotab mõistuse. Ta istus tüdruku kõrvale ja pani käed tema ümber; tüdruk
peitis näo tema rinnale, surus end tema vastu, valas välja oma hirmu, oma, asjatud
kahetsused, ja kauge kaja muutis selle kõik pilkavaks naeruks. Tom palus teda julgust
koguda, kuid tüdruk vastas, et ta ei suuda. Tom hakkas end süüdistama ja needma, et ta
oli ta säärasesse õnnetusse seisukorda viinud; see mõjus paremini. Becky ütles, et ta püüab
uuesti loota, et ta tõuseb üles ja järgneb Tomile igale poole, kuhu ta läheb, kui ta ainult
enam niiviisi ei kõnele. Sest Tom polevat rohkem süüdi kui tema ise.
Niisiis liikusid nad jälle edasi -- sihitult, lihtsalt hea õnne peale, sest kõik, mis nad teha