Minu arutlev lõik Mati Undi teosele ja muud säärast
kujutanud kõigile õpilastele tuttavat, aga samas väga
kurba tunnet – suve viimased päevad. Raamat ilmutab
lugejale ühikaelu, hängimist sõpradega ja pingelist
armuelu.
Konservatiivne vanatädi Ida teeb Aarnele pärast
tegusat suve, vägagi imelikult, kiire ruumituuri. Aarnele
ema eest olev Ida oli, kuidagi põlgavalt, puhtaks teinud
ainult Riiuli ja otsinud mõned üksikud riidepuud. Ida ei
jätnud märkamata Aarne suvega saavutatud
pikkusekasvu, kirjeldas tema juukseid kui karmisid
juukseid ning mainis vanade aegade
mälestuseks:”Mäletad, Aarne, kuidas ma õpetasin sind
öösel tuld vaatama? Jah… Ma usun, et sel aastal läheb
meie elu palju rahulikumalt, eks?” Istudes diivanile ,
kohtusid Aarne ja Ida pilgud, mille järel –nii imelik, kui
see ka poleks- kadus hellus tädi silmist ja elu läks
samaviisi edasi nagu ta oli läinud enne seda vestlust.
Minu arvamus: ajastu on väga mõnus, eriti meeldisid