M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
seda igapidi
416
ja otsustasime viimaks oma meeles, et nad tahtsid sisse murda mõnda majja või kauplusse
või hakata valeraha tegema või muud nihukest. Meil oli õige suur hirm ja me tegime otsuse,
et me ei tahtnud mingit tegemist teha sihukeste toimetustega; otsustasime neile külma
supluse valmistada, ära sõita ja nad maha jätta, kui vähimatki sihukest asja märkame. Noh,
kord vara hommikul peitsime parve heasse julgesse kohta umbes paar miili ülalpool väikest
närust küla nimega Pikesville; kuningas läks kaldale ja käskis meid peidus olla, kuni ta
linna läheb ja ümber nuusib, kas seal on keegi iial midagi «kuninglikust kaelkirjakust»
kuulnud. («Tahad öelda,» mõtlesin endamisi, «et vaatad, kus saaks mõne maja tühjaks
röövida. Kui tagasi tuled, siis imesta, mis minust ja Jimist ja parvest on saanud. Küllap sul
asja on imestada!») Ta ütles, kui ta lõunaks tagasi ei tule, siis teadku me hertsogiga, et
asjad on korras, ja tulgu järele.
Jäime siis paigale