Henriku Liivimaa kroonika
aastaga, mil saarlased sakslastele alistusid. Teose
põhiosa käsitleb eestlastevastast võitlust, ent palju ruumi on pühendatud ka Läti
alal elanud hõimude alistamise kirjeldamisele. Seega on kroonika peamiseks
allikaks tolleaegse Eesti ja Läti ajaloo kohta. Ehkki Henriku vaated on igati
piiskop Alberti meelsed, tunnustab ta ka eestlaste meelekindlust ja visadust oma
maa kaitsmisel. Tema kirjeldused tunduvad enamjaolt olevat küllaltki
tõelähedased, ehkki hinnangud on enamasti üheselt piiskopimeelsed. Et Henriku
kroonika on ainus üksikasjalik kaasaegne teos eestlaste ja nende lõunanaabrite
alistamisest, siis on sõltub tänane arusaam enamjaolt just selles kirjutatust.
Seetõttu võib arvata, et kroonika annab üpris moonutatud pildi eriti piiskopi
rivaalide, ordu ja taanlaste tegevusest, püüdes nende rolli Liivimaal vähendada.
Henriku kroonika originaalteksti pole säilinud, vanimaks ärakirjaks on 14.
sajandi algusest pärinev Codex Zamoscianus Warsawiensis, mida peetakse ka
annaabi.ee 
