Südame luuletus
Kummaline kohtumine...
Kord päike piilus pilve tagant
ning tuul mängles lehtedega,
Sel päeval juhtus midagi,
mida ei osanud arvata kuidagi
Ei teadnud siis, mis juhtuma küll hakkab,
kuid enne sündmust juba hämming hakkas,
Tekkis kui side, ei teagi kust,
mille tekke punktid kaugusest,
Üks kui Tallinast, seal põhjalinnast,
ning teine hoopis Valgast, piirilinnast
Kaugus kilomeetritelt oli, väga suur,
kuid tunne, et lähemal, kui miski muu,
Oli see märk või lihtsalt juhus,
kuid lause kummaline, tekkis mul suhu.
kas tõesti tema, võib, olla tema,
kes kirjutas, just mulle sealt eemalt,
ta veel ise ei teadnud, mis silla ta ehitas,
mis seose ta lõi, ning saatusesse ta ehtis,
Kas oli see tugev ootus, või selge märk,
või hoopis intuatsioonist, tekkind värk,