Kirik kõrg- ja hiliskeskajal
Gregorius VII järgi nimetatakse kogu uuendusliikumist Gregoriuse reformideks. Reformid pidid
hõlmama kogu kirikut alates paavstikuuriast ja lõpetades kogudustega. Paavstivõimu ja ilmaliku
võimu vastuolud avaldusid kõige rohkem investituuritülis. Põhiküsimus oli, et kellele kuulub
ilmaliku ja vaimuliku investituuri õigus. Gregorius VII väitis, et ilmalik võim ei tohi sekkuda
paavstivõimu, aga keisrivõim polnud sellest üldse huvitatud, sest see oleks piiranund keisrivõimu ja
samuti oli kiriklike ametite müümine kujunenud riigile üheks sissetulekuallikaks. Tüli sai lahenduse
1122. aastal Wormsi konkordaadiga, mille järgi pidi ilmaliku võimu ametitunnuseid jagama paavst,
ilmaliku omi aga keiser.
Hiliskeskajal hakkas kiriku mõju vähenema. Kui 1305. aastal valiti paavstiks Clemens V,
Itaalias toimusid rahutused. Kuna paavstil ei olnud võimalik Rooma minna, jäi ta Avignoni.
Järgmisedki paavstid jäid Avignoni
annaabi.ee 
