Artur Alliksaar
1960. aastate algul asus ta julgelt eksperimenteerima,
kirjutades valdavalt vabavärsilisi suuri improvisatsioonilisi kompositsioone. Tuntud on
ka Alliksaare paradoksidest tulvil assotsiatsiooniahelad, kõlaefektid ja vaimukad
liitsõnatuletised. Romantilise eluhoiakuga poeedi luules on mängurõõmu ja joovastavat
lõpmatusejanu, usku hetkede surematusesse (nt. luuletus ''Aeg''). Inimese
eneseteostuses väärtustas Alliksaar eriliselt kunsti ning kaitses seisukohta, et
piiranguterohkes sotsiaalses süsteemis peab sõltumatul, vaimsete väärtuste poole
pürgival indiviidil olema vabadus valida. Tema luuleloomingu üks osa on
arbujatepäraselt vormikindel, teine sellele vastanduvalt vabavärsiline ja sürrealistlik.
(TEA1 2008 sub: Alliksaar)
Tema sõnaleidlik, kõlarikas, kujutlusseoste kaudu hargnevate ja kuhjuvate kujunditega,
pingsa ja kategoorilise väljendusega luule erineb tunduvalt eesti luule eelnevast tavast
ning mõjutas 1960
annaabi.ee 
