Anu Männi raamatust "Keskaegsed pidustused Liivimaa linnades"
Kokkuvõttes leiab autor end rahul olevat püstitatud eesmärkide saavutamisega. See sai
võimalikuks tänu säilinud allikatele Riia ja Tallinna mustpeade peokorralduste kohta, mis on
ainulaadsed terves Euroopas. Pidustuste analüüs näitas, et siinsete pidustuste valik ja kombed
sarnanesid suuresti Põhja-Saksamaa, Taani, Rootsi ja Madalmaade peotraditsioonidega.
Samas on töö autor jõudnud tänu allikatele huvitavale faktile, et Liivimaal on tegeldud selliste
lõbustuste nagu piigitantsu ja mõõgatantsuga, mis olid tuntud hoopis mujal Euroopas. Samuti
võib mainida, et turniiripidamise traditsioon oli teistes Läänemere maades nõrgalt esindatud.
Millest see tuli? Ilmselt tundis kaupmeestest linnaeliit end aristokraatiale lähedal olevana ja
võttis üle aadlike elustiili. See läheb kokku eespool mainitud juhtiva positsiooni
peegeldumisega pidustustel: uhkeldavad ja suurejoonelised vabaõhuüritused ning paraadid,
mille kaudu sai näidata, kelle käes on linnas võim.