Novelett
vedeleva koolikoti ning lahkun korterist. Õues on pakane ning kuigi mul on seljas vaid
õhuke sügisjope, ei ole mul külm. Otsustan läbi metsa kooli minna, sest näen just enda
bussi ees ära sõitmas. Terve tee kooli vaatan maha, nagu mul alati kombeks teha on.
Kooli jõudes võtan kähku riidest lahti kuna tunnid on juba peale hakanud. Klassituppa
astudes manan kiirelt veel enne näole sellesama võtlsi, kuid veenva naeratuse ning istun
vaikselt oma kohale. Minu piginaaber hakkab minuga millesti rääkima ning ma kuulen
teda, kuid ma ei võta tema sõnu sugugi kuuldavaks. Vahepeal kukun ma mõne tema
tehtud nalja peale ka kõva häälega naerma ise aru saamata, mis nii naljakas on. Temaga
saab alati sellisel moel suheldud. Nii veedan terve koolipäeva - liikudes ühest
klassiruumist teise, suheldes samade inimestega, kuulates samu nalju ning alati naerdes
just sellesama naeruga, mida ma endale juba nii kaua sisse olin harjutanud. Vaatan
annaabi.ee 
