Eerik Haamer
Selliste maalide seeria algab
1938. aastal tööga "Pime", kus pime mees kolib koos oma vara, laste, koera
ja kalaga. Rootsi perioodi algusaegade teostes on tunda ümbritseva looduse
võõrust ja ümberasumisele järgnenud kaotustunnet ning koduigatsust. Sel
perioodil elasid vanad kujundid ja motiivid kunstniku loomingus jõuliselt
edasi. 1970. aastatel hakkas ta maalima sotsiaalkriitilises realismis, kaldudes
kohati groteski. Kompositsioonides on esikohal rahvarohked peo- ja
pidulauastseenid, kus kunstnik realiseeris oma pikaajalisi tähelepanekuid
inimkarakteritest.
Haameri looming on alati lähtunud inimesest. Kunstnikutee alguses oli tema
suhe kujutatavasse läbinisti tõsine; inimene on tema jaoks olnud püha.
Esimesi suuri kompositsioone, mis käsitlesid elu eksistentsiaalset külge, on
noorele kunstnikule tähelepanu ja tunnustust toonud 1938. a. sündinud
„Pime“. Maali loomise algtõukeks, nagu Haameril sageli, on Saaremaal
annaabi.ee 
