Fred Karlssoni "Üldkeeleteadus"
vajalik selleks, et eri keeli saaks foneetiliselt kirja panna ühesugusel ja arusaadaval viisil.
Transkriptsioon on eriti kasulik kolmel juhul: I uuritakse mingi keele või murde häälduse
üksikasju või erijooni. II kui keelt ei ole varem uuritud ja püütakse uurida selle häälikulist
ehitust. III kui keele õpetamisel on vaja näidata sõna hääldust.
Transkriptsioone on mitmesuguseid. Rahvusvaheliseks standardiks on kujunenud tähestik The
International Phoenetic Alphabet IPA.
Foneetilises transkriptsioonis ja foneetilistes uurimustes on kombeks märkida väljendite
häälikkujud nurksulgudesse ( [ ] ), vastandina sõnade ortograafilisele märkimisviisile, milleks
kasutatakse üldiselt kursiivi.
Kui kasutatakse lihtsustatud märkimisviisi, räägitakse ligikaudset transkriptsioonist. Sel
juhul piirdutakse põhiliste häälikutüüpide märkimisega ega pöörata erilist tähelepanu
väikestele või isikupärastele erinevustele
annaabi.ee 
