Mingi keskkonnategur võib organismi mõjutada erisuguse tugevuse ehk intensiivsusega; tugevusest oleneb, kas mõju on organismi elutegevusele soodne või mitte. Keskkonnateguri soodsaimat intensiivsust nimetatkse optimaalseks intensiivsuseks ehk optimumiks. Mida rohkem erineb teguri toime tugevus optimumist (on sellest väiksem või suurem), seda enam pidurdub organismi elutegevus. Piire, millest väljaspool organism ei saa eksisteerida, nimetatakse ülemiseks ja alumiseks pessimumiks ehk talumispiiriks, nende piiride vahemikku nimetatakse ökoamplituudiks. Suure ökoamplituudiga (eurütoopsed) liigid taluvad suuri keskkonnategurite muutusi, väikese amplituudiga (stenotoopsed) liigid ainult väikesi hälbeid optimumist. Mingi teguri talumise piirid olenevad ka organismi vanusest, füsioloogilisest seisundist ja teiste keskkonnategurite intensiivsusest (nn keskkonnateguri asendatavusest). Keskkonnategurite ja
maks. tº, mm, atm jne. optimum taluvusala Eksisteerib abiootiliste faktori minimaalne ja maksimaalne kogus, mille juures mingi organism saab eksisteerida. Nende kahe piirkonna vahele jääv ala on optimaalne organismi eluks. Miinimumi ja maksimumi nimetatakse ühe nimetusega pessimum. Sellisel juhul miinimumi nimetatakse alumiseks ja maksimumi ülemiseks pessimumiks. Piirkonda miinimumist maksimumini nimetatakse organismi taluvuspiiriks. Organismi jaoks kõige paremad elutingimused on vahepealses alas e. optimaalalas. Mingi faktori kogus miinimumi algusest optimaalala alumise piirini on selle organismi eksisteerimiseks vajalik minimaalne kogus. Mingi faktori kogus optimaalala lõpust kuni maksimumi lõpuni on selle organismi jaoks maksimaalne kogus, mida see organism talub. Minimaalse faktori mõiste tõi teadusesse Liebig 1864. aastal.
annaabi.ee 
