Mina peres vanema, noorema või keskmise lapsena
oskas ta alati süü minu kaela ajada, tehes seda nii osavalt, et isegi mina jäin seda uskuma. Seepärast
arvangi, et noorim laps on olla üsna raske, kuna vanemad õed/vennad kasutavad ära olukorra, et
väiksem on nõrgem ja kaitsetum. Eriti kui ärakasutajateks on õed, olles ise vanematele hea laps, ei
arvata kunagi, et tütar võiks vaasi ära lõhkuda või lillepeenra peal käija.
Kõige nooremaks olemisele käivad kaasa ka omad privileegid. Nimelt võib arvestada, et
pesamunale raskeid töid ei anta, ega ka suuri kohustusi ei jäeta, kardetakse et laps ei saa sellega
hakkama. Tol hetkel, kui ma väiksem olin, oleks ma võib-olla tahtnud rohkem toimetusi enda
nimepeale Tundsin end pigem kui laisana ja tundsin puudust tundest, et ma olen perekonnas vajalik
ja minu roll peres on tähtis. Tagasimõeldes, oli mul lapseiga üsnagi kerge- vanemad ja õde tegid
kõik ,,mõtlemist vajavad" tööd ära, kuid aastatega tuli kohustusi juurde ja teadmine, et olen vajalik,
annaabi.ee 
