Leib on toidu ema
Leibade vormimise ajal pidanud rangelt hoidma sõrme leiva sisse
sattumast: kui sõrm leiva sisse sattus, siis oli selle leivateo söömise ajal oodata surma- või
titesõnumeid.
Leibade kypsetamisel on peetud heaks endeks, kui need hommikul vara ahju said. Perenaine
pidi ka muidu hoolas olema. Sattus leiva ahjupanemisel sõrm voolitud leiva sisse, oli karta
karilooma haigust. Tähtis olnud silmas pidada, et leivad voolimise järjekorras ahju saanud, siis
võinud loota, et peretytred ka õiges vanusejärjekorras mehele said.
Enne leiva ahju panemist tehtud ristimärk. Rist aitas kaasa leiva kerkimisele ja kaitses
lõhkimineku eest. Kuigi võrdsete harudega rist on igipõline kaitse- ja õnnemärk, ei mõeldud
uuemal ajal alati enam selle tähendusele: "tehakse nii nagu vanaemad tegid". Mõnel pool
musutati leibasid ka ahjupanemisel: leiba ahju pannes tehti mokkadega musutamise häält, siis
pidanud leivad hästi kerkima
annaabi.ee 
