Anu Männi raamatust "Keskaegsed pidustused Liivimaa linnades"
nimekirjad, isegi peoprogrammid. Kasutatud on Tallinna rae arveraamatuid ja
kodanikeraamatut ning valikut publitseeritud allikatest.
Raamatu viimane suurem osa peatub pidustuste põhielementidel: pidusöök-ja jook, tantsud ja
mängud, turniirid, käitumisnormid ja nende rikkumine, pidustused ja ruumikasutus,
finantseerimine.
Kokkuvõttes leiab autor end rahul olevat püstitatud eesmärkide saavutamisega. See sai
võimalikuks tänu säilinud allikatele Riia ja Tallinna mustpeade peokorralduste kohta, mis on
ainulaadsed terves Euroopas. Pidustuste analüüs näitas, et siinsete pidustuste valik ja kombed
sarnanesid suuresti Põhja-Saksamaa, Taani, Rootsi ja Madalmaade peotraditsioonidega.
Samas on töö autor jõudnud tänu allikatele huvitavale faktile, et Liivimaal on tegeldud selliste
lõbustuste nagu piigitantsu ja mõõgatantsuga, mis olid tuntud hoopis mujal Euroopas. Samuti
võib mainida, et turniiripidamise traditsioon oli teistes Läänemere maades nõrgalt esindatud.