Inimese vari
Kolmandad kandsid seljas pam-pusid või talutasid käe
Peaaegu kunagi ei langenud ta nii raskesse unne, et poleks tundnud oma keha. Ta kõrval väsinud hobuseid, kelle märsid olid topitud täis siidriideid, nähku ja väärt-asju.
kohendas liikmeid, mis väsisid, ja kuulis läbi uinaku vaikuse suminat enese ümber. Ta Aga oli ka neid, kes vaevaliselt edasi komberda-sid või külamehe vankri päras istusid,
liigutas suud, ja sest vaevalt kuuldavast häälest pelgusid otsekui pimeduse sõjaväed, mis kargud kõrval ning kiiver põdemisest teravale ninale põrunud.
seisid valvel ta köhal. Siis aga süüvis ta pilguks jälle une pimedasse riiki. Maret vahtis neid kõiki ahne pilguga, otsekui püü-des nende näolt lugeda mingit
Ikka sama uni, sama une vari viirastus ta ajudes neil pikil öil. sõnul seletamatut sala-dust. Siis hakkas ta neilt pärima sõja kohta üht ja teist, sõudes
annaabi.ee 
