M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
suplesime,.et endid värskendada ja jahutada; siis istusime liivasele põhjale, kus vesi oli
umbes põlvekõrgune, ja ootasime päeva algust. Kuskil polnud ühtki heli -- valitses täiuslik
vaikus, otsekui õleks kogu maailm maganud; ainult härgkonnad ehk mõnikord
krooksusid. Esimene, mis vee kohalt hakkas paistma, oli kahvatu joon: metsad teisel
kaldal; muud midagi polnud näha. Varsti tekkis taevasse heledam laik, siis levis
rohkem heledust ümberringi ja jõgi hakkas kaugemalt pehmesti paistma; ta polnud enam
must, vaid hall. Kaugusest oli näha väikesi ujuvaid tumedaid täppe -- need olid vened ja
muud sihukesed -- ning pikki musti jooni -- need olid parved; mõnikord kuuldus aeru
kriiksumist või segaseid hääli -- oli nii vaikne ja hääled kostsid kaugelt. Viimaks tekkis
mõnda kohta veepinnale kriips, mida nähes me teadsime, et seal ujus palk käredas voolus,
mis tema vastu põrkas. Udu keerles vee köhal, idataevas hakkas punetama, ka jõgi punas;