F.R.Faehlmann
1817-1827 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Kuulas ülikoolis ka filoloogia- ja
filosoofialoenguid ning hakkas huvi tundma eesti keele vastu. Doktoriväitekirjaga
(1827), mis käsitleb südamepõletikuga kaasnevaid südame haiguslikke muutusi, rajas
ta Tartu Ülikoolis teed kardioloogiale.
Aastast 1824 töötas Faehlmann Tartus arstina, oli 1842-1850 ülikooli eesti
keele lektor ning luges õppeülesandetäitjana 1843-1845 farmakoloogia- ja retseptuuri-
kursust. Peamielt Faehlmanni õhutusel asutati 1938 Õpetatud Eesti Selts, 1843-1850
oli ta selle esimees. Oma ettekannetes ja kirjutistes kaitses Faehlmann talurahvast. Ta
oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka saksa vallutajate julmuse ning
tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust.
Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid. Ettekandes "Die Sage vom
Kallewi poeg" (Muistend Kalevipojast) visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes