M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
pikali heitnud ja hinge tõmmanud, kui see oleks võimalik olnud. Kuid ma ei teinud seda.
Hüppasin parvele ja hüüdsin: «Välja, Jim, ja minema! Tänu taevale, oleme neist lahti!»
Jim tormas välja ja tuli mu poole, käed õieli, nii rõõmu täis oli ta. Aga kui ma teda
välgu paistel nägin, hüppas mul süda kurku ja ma kukkusin tagurpidi vette, sest olin
unustanud, et ta oli vana kuningas Lear ja uppunud araablane kokku, -- oleksin
ehmatuse kätte peaaegir surnud. Kuid Jim õngitses mu välja ja hakkas mind kallistama
ja õnnistama ja nii edasi -- nii hea meel oli tal, et nja tagasi tulin ja et me kuningast ja
hertsogist lahti olime. Aga ma ütlesin:
«Mitte praegu -- jäta see hommikuks, jäta see hommikuks! Tee parv lahti ja lase
käia!»
411
Paari sekundiga olime läinud; ujusime pärivett ja nii hea tundus olla jälle vaba ja
omaette määratu suurel jõel, ilma et keegi oleks meid tülitanud. Tahtmata pidin natuke