Remarque "Läänerindel muutuseta" kiri Paul Bämerilt
Kallis direktor,
Oktoober 1918
Me läksime rindele patriootliku õpetaja õhutusel. Läksime, nagu ta ütles, et võidelda
oma isamaa eest. Praegu see enam nii ei tundu. Olen vist liialt kaua rindel olnud ja ei
erista õiget valest, aga ma ei mõista enam mille eest me võitleme.
Rindele jõudes olime kõik noored koolipoisid, kes tulid siia uhkusega, ilmselt selle
pärast, et me ei teadnud, mis meid ees ootab. Näinud rindekoledusi kadus meie
entusiasm, püüdsime nüüd vaid säilitada tervet mõistust. Keegi ei ole meile kunagi
öeldnud mille eest me võitleme. Isamaa eest võitlemine ei ole põhjendus.
Prantslased meie vastas võitlevad samuti kodumaa eest. Mis annab meile õiguse
neid selle eest tappa või vastupidi?
Huumorimeel on ainuke, mis aitab säilitada tervet mõistust. Kohe kui hakata sügavalt
mõtlema kõikide koleduste peale, mida me näinud oleme ajab see meid hulluks.
,,Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab...