Heiti Talviku elulugu
siis kaevake mulle
haud.
...
Pohmelus
...
Kuis jälk on elu!
Liikmed hallahigis,
kõhn joomar köie
heitnud kase tippu.
Käes väriseb tal silmus.
Tuhmuv sügis
ta üle musta
langetamas lippu.
Videvik
...
Käin üksi pikki hämarat
alleed,
all jalge sügislehti
koldne sadu.
Oktoobritaevas halli
laotab kadu
ja tuuled mühavad kui
kauged veed.
Elada nii kui enne
Elada nii kui enne Vabana kõigist patroonest,
päev-päevalt saab võimatumaks. kinnisilmi ma sooritan hüppe
Aegade lõpust enne põlevast hoonest
mulle on koidukumaks. siniste tuulte rüppe.
Seaduste rebestand süle,
sõbrata jäänud ja vennata,
rebellil mis muud jääb üle
kui surra või - lennata?
AITÄH TÄHELEPANU
EEST!
annaabi.ee 
