M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Aga ükskõik, ma ei hooli millestki, kanna-taksin tuhat säärast tempu
ära, kui aga teie siin olete. Mõelda, missugune etendus see oli! Ma ei salga, olin imestusest
soolasambaks muutumas, kui sa mulle selle musu andsid.»
Sõime lõunat lahtises käigus maja ja köögi vahel; toitu oli laual, nii et .oleks seitsmele
perekonnale jätkunud, ja kõik oli kuum. Polnud sihukest vindunud ega vintsket liha, mis öö
otsa
on niiskes keldris riiulil seisnud ja maitseb nagu va külm pastlanahk. Onu Silas pidas enne
sööki
õige pika palve, kuid söök oli seda väärt. Ja see ei olnud ka vahepeal sugugi jahtunud, nagu
ma
mujal olen sihukestel puhkudel mitu korda näinud. Kogu pealelõuna räägiti õige palju; mina
ja
Tom olime kogu aja valvel, aga sellest polnud käsu midagi: keegi ei juhtunud midagi ütlema
põgenenud neegrist ja me ei julgenud sellest juttu teha. Aga õhtusöögi ajal üks väikestest
poistest
ütles:
«Taat, kas Tom ja Sid ja mina võime minna etendusele?»