Robert Schumann, Felix Mendelssohn
ja raamatumüüja, soodustas igati poja muusikalisi ja kirjanduslikke pürgimisi.
Lõpetanud gümnaasiumi astub ema tungival soovil (isa just surnud) 1828. (18a)
Leipsigi ülikooli õigusteaduskonda, kus õpib vaheaegadega kuni 1830. Need õpingud
olid väga vastumeelsed, ning tema huvidega risti-vastupidised. Seda rahulolematust
leevendas vaid muusika, mille keskmes asus klaver. Seda pilli harjutas
ennastunustamiseni.
Juriidiliste parakrahvide pähetuupimine oli piin. Veenis ema, et tema
kutsumuseks on muusika.
1834. aastal hakkab Schumann välja andma ajkirja Neue Zeitschrift für musik.
See ajakiri propageeris rahvuslikkust, kõrget moraali ning arvustas akatemismi.
Samamaegselt jätkabpingelist tööd klöaveriga. Maestro Wieck on oma õpilasega väga
rahul ning enustab takke suurt tulevikku pianisti, heliloojana. Seda eeldas Shumanni suur
hulk rajatud klaverimuusikat.