Eesti mütoloogia
Haual söömist kutsuti peieteks.
Usse võrreldi surnutega peamiselt nende surmava mürgi ja talvise
tardumise tõttu.
Nagu inimese elujõud keskendub teatud kehaosadesse, nii arvati, et
ka lindudel ja loomadel sisaldavad eriti ohtrasti elujõudu kihvad, küüned,
sarved, karvad, suled ja nokad. Kes selliseid asju endale sai, sai endale ka
vastava olendi jõu, võimu ja väe.
Kõigi magajate, puhkajate hirmutis on luupainaja ehk painaja, painak,
panijas, paanjas, painakane, luupaine, luupatak, tallaja. Luupainaja valib
enesele mingisuguse isiku ohvriks ja hakkab seda kas igal ööl ehk mõne öö
takka painamas käima, nagu kivi rinnul, ühtlasi liikmeid ja konte nagu
pihtidega pigistatakse. Niisugune rõhumine paneb pigistatava kangesti
higistama, teeb keha märjaks. Ärkamisel värisevad painatava liikmed, süda
peksab valjult, nägu on sinine.
Kolliga hirmutatakse lapsi pahategemise puhul, aga ka hoiatuseks, et
nad paha ei teeks