Mees, kes teadis ussisõnu
Huumorisoone ja
pildilikkuse poolest võiks pakkuda sugulussidemeid koomiksi või animafilmiga.
Inimesesarnased roomajad, igat sorti anakronismid, ootamatu absurdihuumor, kõikvõimalikud
liialdused, heroilis-koomiline igas mõttes – lugejal on suuri raskusi tõsiseks jääda.
«Mees, kes teadis ussisõnu» ei ole siiski lihtsalt padrikufarss ega loomanahkadesse ehitud
jant. Eesti ajaloo ja ajalooliste müütide desakraliseerimine annab tulemuseks romaani, kus ei
puudu teatav pamfletlikkus. Raamat on ka peategelase, uue ja vana maailma vahel heitleva
Leemeti (tõsi küll absurdne) kujunemislugu. Noor mees õpib nägema asjade suhtelisust ja
tegema kompromisse. Metsa ja küla ähvardab üks ja seesama hullus: nostalgitsejate
äärmuslikkus ja progressimeelsete radikaalsus panevad mõlemad vere voolama. Selle raamatu
tegelaste tõsine haigus seisneb selles, et «nad unistavad teistsugusest elust» (olgu siis eilsest
või homsest), nagu märgib ussikuningas
annaabi.ee 
