M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Nägu oli -- nii palju kui seda paistis --
sootuks värvitu, valge. Mitte sedamoodi valge nagu teistel inimestel; see oli nii valge, et ajas
kananaha ihule: kärnkonna või käia kõhu moodi valge. Mis puutub ta riietesse, siis need olid
ainult räbalad. Ta oli jala põlvele pannud. Saabas ses jalas oli irvakil ja kaks varvast
paistsid sealt välja; ta liigutas neid aeg-ajalt. Kübar oli maas; see oli vana must kaabulätu,
pealt lömmi löödud nagu pajakaas.
231
Seisin ja vahtisin teda; ta istus ja vahtis mind ning kallutas tooli pisut tahapoole. Ma panin
küünla käest. Nägin, et aken oli lahti; ta oli siis kuurikatuselt sisse roninud. Taat aina vahtis
mind peast jalgadeni ja ütles viimaks:
«Uhked riided -- tõesti. Arvad vist, et kuulud nüüd suurte härraste sekka, rnis?»
«Võib-olla kuulun, võib-olla ei kuulu ka,» vastasin ma.
«Ära sa mulle vastu haugu,» käratas ta, «oled kenad kombed omandanud, sestsaadik kui ma
ära olen