M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
vaesele vennale, et nad olid kadunu kaotanud ja polnud kadunut enam elusalt näinud
pärast pikka nelja tuhande miili pikkust teekonda, aga et seda katsumist pehmendas ja
pühitses see armas kaastunne ja püha pisaratekaste, mis eest ta kõiki südamest tänas, ka
oma venna nimel. Nad ei suutvat rääkida, sõnad olevat liiga nõrgad ja külmad -- ja muud
sihukest plära ja jama, mis viimaks pani südame läikima.. Lõpuks pomises ta vagalt ja
pailt: aamen, andis endale vaba voli ja nuttis kui meeletu.
Niipea kui ta sai viimase sõna öeldud, hakkas keegi rahvasumma seast «aukiitust»
laulma ja teised laulsid kohe kõigest väest kaasa, nii et päris soe hakkas ja tundus, nagu
oleks kirikus jumalateenistus lõppenud. Muusika on hea asi; pärast kõike seda hingejoru ja
mulinat värskendas see rohkm kui miski muu ja tundus nii aus ja tüse -- ma poleks seda
uskunudki.