Etüüd
Maja
on tundmatuseni muutunud ning imestan, et selle üldse ära tundsin. Uksest sisse minna aga ei
saa, see on koos akendega kinni löödud. Teen majale tiiru peale ja leian ainsa katkilöödud
klaasidega akna, kust sisse mahun pugeda. Peatumata jooksen kolmandale korrusele, just
sinna, kus ma kunagi oma ema ning vennaga elasin. Korterisse pääsen ilma suurema vaevata
ning ühtäkki leian end hämarast köögist. Ma mäletan, kuidas ema alati pahurdas, et korteris
vaid üksainus aken on ning seegi asus köögis. Kuid tol ajal ei saanud me endale paremaid
tingimusi lubada. Ka praegu on siniste võidunud kardinatega aken toa ainuke valgusallikas.
Köök on väiksem kui ma mäletasin, kuid võib-olla on see nii sellepärast, et viimati käisin siin
7-aastaselt. Esmalt panen tähele tapvat vaikust. See on nii läbilõikav, et pean end hetkeks
koguma. Kuid vaatan siiski köögis ringi: põrandat katab räämas laudadest põrand, mis kohati
annaabi.ee 
