Eesti mütoloogia
panijas, paanjas, painakane, luupaine, luupatak, tallaja. Luupainaja valib
enesele mingisuguse isiku ohvriks ja hakkab seda kas igal ööl ehk mõne öö
takka painamas käima, nagu kivi rinnul, ühtlasi liikmeid ja konte nagu
pihtidega pigistatakse. Niisugune rõhumine paneb pigistatava kangesti
higistama, teeb keha märjaks. Ärkamisel värisevad painatava liikmed, süda
peksab valjult, nägu on sinine.
Kolliga hirmutatakse lapsi pahategemise puhul, aga ka hoiatuseks, et
nad paha ei teeks. Laste keeles tähendab koll igaühte, keda tuleb lapsel
karta. Isegi täid saavad lapsele kolliks. Rahvasuust on teateid, et koll tuleb
kurjaks, öö, pimeduse all ilmuvaks vaimuks arvata, kes nagu nahkhiir
ennast päevaajal ei näita.
Meile kõige tuttavam veevaim on näkk, kes Tartumaal aga näksi nime
kannab ja veekogudes asub. Kes näki uputanud saab ka too ise näkiks.
Rahvaluules on oletatud, et näkk on uppunud inimesest tekkinud
annaabi.ee 
