Mälestused aitavad elada
Ainus millest ta unistab,
on taas koju jõuda. Ta on mõtetega kevades, kus õunapuud õitsevad ja loodus tärkab ning
uksel ootab teda kaunis naine. Miski pole tugevam, kui see ilus mälestus. See ongi põhjuseks,
miks ta elus püsib ning selle eest võitleb. Kuigi noormehe saatus lõppeb kurvalt, on mälestus
see, mis tal selles jubedas olustikus niikaua vastu pidada aitas.
Mälestustel on imeline jõud meid haarata, võluda, siis aga taaskord lahti lasta. Ning teha seda
korduvalt, meie pahakspanuta. Nad seovad meid kokku endaga, eraldavad hetkeks maailmast
ja toovad tagasi reaalsusesse. Mälestused on ühed salakavalad mõtted, neis on jõud. Kuid nad
aitavad elada. Muutes värvitu värviliseks ning kurva meelse säravamaks. Mälestus, kui
suveöö. Mälestus, kui tundelõõm. Mälestus, mis haiget teeb, siiski nõnda hea on see.