tavaline, et vägivalla ja tagakiusu esimesteks ohvriteks on koolitatud, aktiivsed inimesed. Suur enamus elab vaeste riikide pagulaslaagrites ning nad lähevad tagasi oma kodumaale, kui olukord muutub rahulikumaks. Kas mina olen paguluse poolt või vastu? Minul ei ole pagulaste vastu otseselt midagi. Jah, igaüks võiks kõigi eelduste kohaselt elada ikkagi oma kodumaal, aga kui seal toimuvad sõjad, siis ei sooviks meist keegi sõjamaadel olla. Minu arust on viimaselajal üldse Eestis see paguluste teema liialt üles kergitatud. Kuna pagulaste tagakiusamine on praegu väga suur, siis ma pigem jätan selle nagatiivse artikli lugemata lehest. Niikaua, kui nad ei tule mind ja minu perekonda segama, niikaua ei ole mul nende vastu mitte midagi.
emotsioonidel ning meil pole isegi omavahel veel siiani selgeks saanud, kes siis on tõeline eestlane. Kui aga peaksime oma rahvuslikke aateid ja põhimõtteid kuskil mujal ja kellelegi teisele põhjendama ja arusaadavalt seletama, oleksime täiesti abitud. Kusjuures, see on kogu aeg niimoodi olnud. Alates juba 19. sajandi ärkamisajast, esimestest laulupidudest, Kreutzwaldist ja Hurdast, Jannsenist ja Jakobsonist; läbi venestamiste, okupatsioonide, sõdade, iseseisvusaegade ja paguluste - kogu aeg on käinud lakkamatu vaidlus, seletamine, tülitsemine ja õiendamine omavahel. Metsavendade laulus lubatakse kord lõplikult selgitada, kes on meist tõeline eestlane. Miks ometi? Kas on meie rahvuslus siis kuidagi tabuteema, millest asjalikult ei tohigi rääkida? Kas seda ei saagi selgelt näha ja analüüsida? Kas sel ei olegi mingeid objektiivseid tunnuseid? Või on see nii endastmõistetav, et seda ei pea isegi põhjendama? Või äkki tõesti peabki see olema vaid tundeküsimus
annaabi.ee 
