Marie Underi looming ja eraelu
ma trepi vanal astmel istumas. kuis vastu randa loksub üksik paat:
Siin pudeneva halli kivi praos mind sõua siit! Näe, päikse viimne kuld
nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab veel valmis väitama meil' teed ja tuld,
kus ootel üksinduse puhtad vood,
ja kressid rohu niiskenevas vaos
sääl sulan ma: sa paendud põlvitades
kui leegid üleroomavad mu kingi, ja minu häbelikes pisarates
ent põõsalt peenralt lõhnu, lõhnu sajab, mu hinge harrast küllust härdalt jood.
see meeli uimastab kui õndsus mingi.
Kokkuvõte
Marie Under on Eesti ajalukku jäänud oma luuletustega, milleks oli põhiliselt lüürika.
Vaatamata sellele, et ta ei saanud lubada omale täielikku haridust, sai ta teada, mida vaja oli.
annaabi.ee 
