M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
tagasi kutsuda mälu koobastest.»
Ta hakkaski edasi-tagasi käima, mõeldes ja aeg-ajalt hirmsasti kulme kortsutades.
Siis tõstis ta kulmud kõrgele, pani käe otsa ette, tuikus ja oigas. Siis õhkas, seejärel valas
ühe pisara. Ilus oli teda vaadata. Viimaks tuli talle kõik meelde. Ta käskis meid tähele
panna. Siis võttis ta väga õilsa seisaku, üks jalg ees, käsivarred õieli, pea kuklas.
Taevasse vahtides hakkas ta karjuma ja padisema ja hambaid krigistama; seejärel ulgus
ta, vehkis kätega, ajas rinna ette ja etendas nii, et mina sihukest etendust veel polnud
näinud. Kõne oli järgmine, -- õppisin selle kerge vaevaga pähe, kui ta seda kuningale
õpetas:
«Olla või mitte olla, see on küsimus,
Mis nii pika elu teeb õnnetuks.
Kes tahaks kannatada, kuni Birnami mets tuleb Dunsinane'i?
Hirm selle ees, mis pärast surma tuleb,
Viib süütute rahu,
Suure looduse abimehe,
Ja teeb meist koleda saatuse nooled,
annaabi.ee 
