Looduse ja jumala-armu alused mõistuse põhjal
püüelda kõige täiuslikkuse- suurima võimsuse, teadmuse, õnne ja headuse poole.
Üks kõige veenvamaid tõestusi Jumala olemasolu kohta oleks selline: kuna liikumisseadusest
tuleneb, et kõik on omavahel võrdses liikumises nii vastuvõtlik jõud, kui ka suunav jõud,
toime alati võrdne vastutoimega ja ka tagajärg tervikuna on alati samaväärne kogu oma
põhjusega, siis need seadused ei olene mitte paratamatusprintsiibist, vaid
otstarbekusprintsiibist ehk tarkuse poolt juhitud valikust.
Kõik kehad (monaadid) mõjutavad üksteist enamal või vähemal määral, mistõttu peavad oma
sisemise maailma korras hoidma, et sobituksid kokku kõige ülejäänuga. Seetõttu ei saa
monaadid jääda surnud kehasse. Surm, kui selline ei ole millegi lõpp, vaid lihtsalt
ümberkehastumine. Sest asjades on kõik lõplikult seatud suurimasse võimalikku kooskõlla,
sest ülim tarkus ja headus saavad toimida üksnes täies kooskõlas: olevik on tulevikust
annaabi.ee 
