M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
»
«Issand, Tom, nad tulevad! Nad tulevad tõesti. Mis me teeme?».
«Ei tea. Arvad, et nad meid näevad?»
«Oh, Tom, nad näevad pimedas niisama hästi nagu kassid. Poleks ma parem tulnud!»
«Oh, äa karda. Ma ei usu, et nad meid tüitavad. Me ei tee ju midagi halba. Kui oleme täesti
vaiksed, siis võb-olla nad ei mäkagi meid.»
«Ma pü uan, Tom, kuid, issand, ma väisen üeni.»
«Kuula!»
Poisid kummardusid ettepoole ja hingasid vaevalt. Tasane hä altesumin kostis kalmistu
kaugemast
otsiast.
«Vaata! Nä, seal!» sosistas Tom. «Mis see on?»
«See on põgutuli. Oh, Tom, see on kole.»
Ebamä arased kogud läenesid läi pimeduse, kõgu-
65
tades vanamoelist plekklaternat, mis heitis maapinnale loendamatu hulga väkesi valgustäpe.
Siis sosistas Huckleberry võisedes:
«Need on kuradid, see on kindel. Kolm tüki! Issake, Tom, oleme kadunud! Kas sa
oskad palvetada?»
«Ma.katsun, aga äa karda. Nad ei tee meile midagi. «Nü ud läen mina magama, teen . . .»» .
«Ss
annaabi.ee 
