17-aastasena kuulis ta esmakordselt Glinka ja Dargomõzski muusikat. Noormees, kes lapsest saadik oli armastanud talupojalaule, oli vapustatud Sussanini, Antonida, Ruslani, Ludmilla, Natasa aariate rahvuslikust helilaadist. Tal tekkis kindel soov ka ise kirjutada mõni niisugune ooper. Kuid ta ei teadnud ju komponeerimisest midagi ega tundnud muusikateooria aluseidki. Heliloojana debüteeris Mussorgski 1860. aastal. Ta alustas romansside ja väikeste orkestripaladega. Kriitik Vladimir Stassov oli Mussorgski suur toetaja ja tema loomingu propageerija ka ajakirjanduses. Kuni 1861. aastani sai Mussorgski rahulikult loomingule pühenduda, kuna elatus mõisast saadavatest tuludest. Pärisorjuse kaotamisega halvenes aga helilooja majanduslik seis ning ta oli sunnitud ametnikuna elatist teenima. Mussorgski majanduslik allakäik süvenes, peagi sõltus ta oma vennast ja sõpradest ning veetis ühe rohkem aega joomakaaslastega. See
Haris teda selles vallas Balakirev(tol ajal polnud tal pedagoogikogemusi), kes oli arvamusteavaldustes terav ning halastamatu. Modesti esimesed katsetused vaatas just tema üle. Õpingud tõid suurt kasu ja ka teadmiste soov, tänu sellele istus ööd läbi raamatute taga, päevadel kestis mõttetu sõjamehe-elu. Ajanappuse tõttu jättis ta sõjaväeteenistuse, kuna tundis muusika kutsumust. Teosed Mussorgski alustas romanssidega ja väikeste orkestripaladega. Ta nägi vaimusilmas elavaid inimesi ja stseene rahva elust, kui lõi teoseid. 1864. aastale viisistas ta Nekrassovi luuletuse ,,Kalistrat". See oli väike dramaatiline stseen, üles ehitatud vastandlikele kujunditele. Siis valmisid ,,Jerjomushka hällilaul"( Nekrassovi sõnad), ,,Uinu, talupoja poeg"(Ostrovski sõnad), ,,Hopakk"(Shevtshenko sõnad), ,,Armas Savvishna" ja ,,Vaeslaps" tema enda tekstidele. Järgmisena pakuti talle, kirjutada muusika Pushkini draamale ,,Boriss Godunov". Ooperi
annaabi.ee 
