Tänu tema esitustele said Franz Schuberti laulud Viini rahva seas populaarseks. Sõprade eestvedamisel trükiti mõned üksikud teosed vihikutena. Helilooja loomingust jõuti tema eluajal korraldada ainult üks kontsert, kuigi muusikat oli hulgaliselt. Mitte ühtki sümfooniast ei esitatud enne surma, 600 laulust avaldati kõigest 200 ringis ning paarikümnest klaverisonaadist üksnes kolm. Vähesest tuntusest hoolimata kirjutas Franz katkematult uut loomingut ning keeldus isegi organistikohast krahv Esterhazy õukonnas, et miski tema tööd ei segaks. Viimastel eluaastatel elas Schubert majanduslikust olukorrast tingituna oma sõprade juures, ta oli koormatud ning kirjutas traagilist muusikat. 1828. aastal haigestus tüüfusesse ning 19. novembril suri. 2.2. Looming Franz Schuberti looming on romantiline, lüüriline, hingestatud ning rahvuslikus võtmes. Schuberti laul kujunes saksa klassikalise luule alusel. Omane on meloodilisus, poeetilisus,
Hamburg (1703-1706) Hamburgis sai Händelist kõigepealt viiuldaja Saksamaa tähtsaimas ooperiteatris, varsti aga istus ta klavessiini taga ja juhatas orkestrit ning 1705 tulid lavale ta esimesed ooperid ,,Almira" ja ,,Nero". Händel oli alguses väga tugev orelil ja fuugade kirjutamises, kuid ei teadnud midagi meloodiast, mida ooper esmajoones vajab. 1703 käisid Händel ja ta sõber Johann Mattheson Lübeckis Buxtehudel külas, huvitudes vabanevast organistikohast, kuid tingimuseks oli abielu Buxtehude tütrega, mispeale mehed asja katki jätsid. Händel mõistis, et vajab ooperivallas veel tublisti koolitust ning veetis järgnevad aastad Itaalias. Itaalia ja Hannover (1706-1712) Itaalias külastas Händel Firenzet, Roomat, Napolit ja Veneetsiat. Roomas ja Napolis puutus ta kokku Corelli ja Scarlattiga, kes teda muusikaliselt tugevalt mõjutasid ning aitasid kaasa ka ta karjäärile. Roomas pääses ta mõjukaimate kardinalide
annaabi.ee 
