Lihtsaim viis kriitikat vältida oli üldse mitte midagi välja anda. Muidugi võib öelda, et tema reaktsioon kriitikale oli irratsionaalne ning soov Hooke'i tema opositsiooni pärast avalikult maha teha oli ebanormaalne. Võib-olla tänu Newtoni kõrgele mainele võitis omakoha tagasi korpuskulaarne teooria kuni laineteooria taaselustati 19. sajandil. Newtoni suhted Hooke'iga halvenesid veelgi kui 1675. aastal kaebas Hooke, et Newton olevat varastanud mõningad tema opika alased tulemused. Kuigi nad matsid sõrjakirve maha, saates teineteisele mõned viisakad kirjad, lahkus Newton peagi Kuninglikust Seltsist. See seostus liialt Hooke'iga. Ta venistas optika alaste tööde täiskogu välja andmisega Hooke'i surmani aastal 1703. Newtoni "Opticks" ilmus 1704. Selles töös tegeleti: 1. "Newtoni ringid" 2. valguse murdumine Mõnede tähelepanekute seletamiseks pidi ta kasutama laine teooriat koos oma korpuskulaarse teooriaga.
Newtoni uurimus ja sõnastus põhineb suuresti Johannes Kepleri (15711630) uurimustel ja tema sõnastatud seadustel. Nende seaduste põhjal, mis olid lihtsad matemaatilised tõed, sõnastas Newton gravitatsiooniseaduse: "Kaks keha tõmbuvad vastastikku neid ühendava sirge sihis, kusjuures tõmbetungi tugevus on otsevõrdeline kehade massidega ja pöördvõrdeline neid eraldava kauguse ruuduga." Newtoni opika alane uurimistöö ja peegelteleskoobi leiutamine Esialgse laiema kuulsuse tõi Newtonile peegelteleskoobi leiutamine. Tänu sellele võeti ta Salisbury piiskopi dr.Ward´i ettepanekul, aastal 1672 vastu Kuningliku Seltsi (Royal Society) liikmeks. Tuleb silmas pidada, et optika oli ala, mis 17.sajandil paelus nii teadlaste, kui ka laiemate hulkade tähelepanu. Saavutatud edu kihutas Newtoni uuele tööle. Ta valmistas veel teise teleskoobi, mis oli eelmisest tublisti parem
annaabi.ee 
