M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
kostma hingekella lööke. Oli väga vaikne pühapäev ja leinahelid olid kuidagi kooskõlas
looduse mõtliku vaikusega. Linnakese elanikud hakkasid kirikusse kogunema, viivitades
hetke
esikus, et sosinal mõtteid vahetada kurva sündmuse üle. Kuid kirikus polnud mingit
sosistamist;
ainult riiete leinav kahin segas vaikust, kui naised oma kohtadele läksid. Keegi ei mäletanud,
millal väike kirik varem nii täis oli olnud. Viimaks tekkis väike vaheaeg, ootlik vaikus, ja
siis astus tädi Polly sisse Sidi ja Mary saatel ja siis Harperi perekond, kõik sügavas leinas.
Terve kogudus,
111
ka vana õpetaja, tõusis aupaklikult ja seisis, kuni leinajad olid esimesel pingil istet võinud.
Järgnes uus üldine vaikus, mille sekka aeg-ajalt kostsid tagasihoitud nuuksud, siis laotas
õpetaja oma käed laiali ja palvetas. Seejärel lauldi liigutav laul, millele järgnes jutlus teemal
«Mina olen ülestõusmine ja elu».