Esitlus kirjanik Arved Viirlaidist ja tema loomingust.
valan vasest punasest?
Kas sind otsin värskest hauast,
püüan päevast tunasest?
Tean: sind pole kuskilt leida,
ehkki käin su järele.
Ei sa ennast öösse peida,
ei sa koidus värele.
Seal, kus uhab mure künnist
silmavete ujutus,
sured iseenda sünnist,
õnn, ja oled kujutlus.
"Hõllalaulud" (1967)
OOTAN
Unemajal pole katust,
unemerel kaldaid,
unemaa on rannata.
Siiski unemaale sõidan
vase värvi täku turjal,
raua karva ruuna turjal,
hõbe helki hobusel.
Õhtul une ootejaamas
ootan oma sõidu korda,
ootan une tinast traavleid.
"Käsikäes" (1978)
SUVEÖÖ KODUÕUEL
Taevakatusel tasa
krabistavad vallatud tähed,
kuu peseb kambri seinu.
Varjud kõnnivad käsikäes,
ajan nendega sosinal juttu.
Hingetõmme on igas kõrres.
Maa süda tuksub
mu palja jala vastu.
"Igaviku silmapilgutus" (1982)
ME KIRJANDUS VÕÕRSIL
Me kirjandus võõrsil
sündis luules
ja luulega läheb ta looja.
Peielised laulavad laule
ja lahkunu
mulda saadavad sooja.