publikut jätkus. 19. Sajandi esimesel poolel oli tavaks, et helilooja müüs oma ooperi impressaariole, kusjuures honorari sai helilooja kätte alles pärast kolmandat etendust. Ooper võis läbi kukkuda mittesobivate lauljate, peaosatäitjate tujude, nõrga libreto (sisu), aga ka liiga julgete uuenduste tõttu, mida publik vastu ei võtnud. PRANTSUSMAA Pariis oli kosmopoliitne (paljurahvusline) linn ja rahvusvaheline ooperikeskus. 19. Sajandi esimesel poolel tegutsesid siin ooperiteatritena Pariisi Ooper (tõsise ooperi esitamiseks), Koomiline Ooper ja Itaalia Teater, kus oli nii tõsise kui ka koomilise ooperi trupp ja itaalia lauljad esitasid itaalia heliloojate oopereid. Sajandi teisel poolel lisandus muusikaline teater, kus oma muusikalisi draamasid tõid lavale Gounod ja Massenet. Pariisi Ooperis kulutati palju aega ning raha ooperi lavale toomiseks, prooviperiood kestis 2-3 kuud (Itaalias oli see 2-3 nädalat)
Ooper 19. Triin Kont sajandil Prantsuse ooper Prantsuse ooper Pealinn Pariis oli rahvusvaheline ooperikeskus 19. saj esimesel poolel tegutsesid seal ooperiteatritena: oPariisi Ooper (tõsine) oKoomiline Ooper (19. saj keskel kujunes välja operett (Offenbach) oItaalia Teater oMuusikaline Teater (19. saj teisel poolel) Esinduszanriks oli nn suur ooper (grand opera) Pariisi ooper Suured rahalised võimalused Pikad prooviperioodid (2-3 kuud) Igaks etenduseks uued kostüümid ja dekoratsioonid Suurepärased lahva tehnilised võimalused Grand opera Grand opera (suur ooper) Ühendati solistid, ansamblid ja koorid visuaalseks tervikuks
annaabi.ee 
