(maandustakistus) takistuse mõõtmine ei ole lubatud, sest sellega kaasneb elektrolüüsi nähtusest tingitud mõõteviga. Takistuste mõõtmine oommeetriga Mõõteriista, mis on ettenähtud takistuse mõõtmiseks, nimetatakse oommeetriks. Oommeetri kasutamisel tuleb arvestada asjaoluga, et mõõdetav ahel või tarbija, peavad olema pingevabas olekus. Ehituse järgi võib neid liigitada: elektroonseteks; digitaalseteks. Elektroonses oommeetris kasutatakse magnetelektrilise mõõtemehhanismiga milliampermeetrit ja toiteallikat. Oommeetri skaala nulljaotis paikneb, mitte vasakul nagu ampermeetril, vaid paremal. Seletatav on see asjaoluga, et milliampermeetri nullilähedase voolu juures on mõõdetav takistus suurem kui mõõteulatus. Oommeetri skaala (ülemine) Digitaalses oommeetris kasutatakse aga voltmeetrit, kus mõõdetakse kindla voolu juures,
keskmised 1...10000; 3.suured üle 10000(halvad juhid ja isoleermaterjalid).Keskmisi mõõdetakse oommeetritega. Kõige täpsemini mõõdetaksemõõtesillaga. Spetsiaalmõõteriistade puudumisel võib keskmisi takistusi kaudselt mõõta voltja ampermeetriga. 29.Oommeetrid. Oommeeter on mõõteriist elektrilise aktiivtakistuse otseseks mõõtmiseks. Tavaliselt mõõdetakse takistust alalisvoolu järgi, kuid mõnes elektroonilises oommeetris saab kasutada ka vahelduvvoolu. Oommeetril on sissemonteeritav või külgühendatav toitepatarei. Sellega on jadaühendatud sisseehitatud reostaat Re, magnetoelektriline mõõteriist R ja klemmid, mille külge ühendatakse mõõdetav takisti Rx. Oommeetril on pööratud skaala, mille null asub skaala lõpus. 30.Alalisvoolusillad. 31.Vahelduvvoolusillad . . . , (.4.2). R1 R3 ,
annaabi.ee 
