M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
keerleb
rõ omsa tantsu labüindis; tema silm on kõge säavam, tema samm kõge kergern lõusas
seltskonnas. Selliseis rneeldivais kujutelmades libiseb aeg kiiresti mö oda ja saabub igatsetud
tund, kus
ta võb astuda paradiislikku maailma, millest ta on eietanud nii helgeid unistusi. Kui
muinasjutulisena paistab kõk tema vaimustatud silmale! Iga uus vaatepilt on veetlevam
eelmisest.
Kuid mõe aja päast leiab ta, et selle kauni väimuse taga on kõk tüine; meelitused, mis kord
tema hinge rõ omustasid, haavavad nü ud tema kprvu; ballisaal on kaotanud oma veetluse; ja
rikutud
tervisega ning kibestunud süamega tõbub ta tagasi, veendunud, et maised lõud ei suuda
rahuldada tema hinge igatsusi!»
Ja nii edasi ja nii edasi. Lugemise ajal kuuldus aegajalt heakskiitvat suminat, mida saatsid
sosistatud hü uatused: «Kui kena!», «Kui väjendusrikas!», «Nii õge!» jne., ja kui ettekanne oli
lõpenud eriti väeva moraalijutlusega, jägnes vaimustatud aplaus.