20. sajandi I poole eesti kirjandus
aasta lõpuks tõusis nende arv kümneni. Teatrilinnade hulka kuulusid peale
Tallinna ja Tartu ka Pärnu, Viljandi, Narva, Kuressaare ning Rakvere. Iga inimene kes
soovis ja tahtis teatrisse minna, oli see kindlasti kättesaadav. Lihtsam oli loomulikult
linnainimestel, aga kes elasid kaugemal, ka neile ei olnud teater väga kaugel, sest eesti
on väike ja peaaegu igas maakonnas oli üks teater.
2) 1930. aastate fenomeniks võib pidada omateatrit, sest tähtsale kohale toodi just eesti
rahvusliku karakteritega tegelased. Kirjanikud hakkasid kirjutama palju eesti
dramatiseeringuid, ning paljusid loetakse ja lavastatakse ka tänapäevani, ka omateatrit
tehakse tänapäeval.
2. - Lk 199 ül 1 (Vaata lisa)
Jääb kõlama Hendrik Visnapuu lause, et teater peab kiskuma rahvast välja raskete
aegade sisendatud alaväärtuslikkuse tunde, peab naeruvääristama halbu omadusi meie
annaabi.ee 
