Sõda ja Saaremaa
Hiiumaalt) liideti Saaremaal formeeritava politseipataljoniga nr 36. 36. politseipataljoni
sattunud mehed jõudsid oma sõjateel läbi Valgevene ja Ukraina Stalingradi lahingusse, kus
pataljon puruks löödi ja pärast Eestisse naasmist laiali saadeti. 26. veebruaril 1942 taasloodi
Saaremaa vabatahtlik Omakaitse kolme territoriaalse pataljoniga, mis allutati edaspidi Balti
saarte komandandile. Igas pataljonis oli kolm, hiljem neli territoriaalset kompaniid. Selleks
ajaks oli Saaremaal 1228 omakaitselast, neist ainult 36 palgalist. Omakaitselaste arv püsis
umbes sellisena ka edaspidi (BA MA, RH26-207/16a; ERA, f. R-358, n. 2, s. 8, l. 3; f. R-358,
n. 1, s. 34, l. 9; f. R-358, n. 1, s. 10, l. 3 jj.). Juulist 1942 hakati maakondlikke Omakaitse
üksusi nimetama malevateks. Maleva pealik oli kapten Peeter Kangro, I (Kuressaares)
pataljoni ülem leitnant B. Rätsep, II (Kihelkonnal) pataljoni ülem leitnant R. Lintsi, III (Leisi)
pataljoni ülem kapten-major Alfred-Johannes Pupp